Meie toidulaud — elavhõbe, kivisöetõrv ja seebikivi

Mis muudab efektse välimusega hurmava lõhnaga ülimaitsva toidu nii vastupandamatuks, et kuidagi pidama ei saa? Need on e-ained — säilitusained, värvid, maitse- ja lõhnatugvdajad, paksendajad-vedeldajad jne, mida pole meile tarvis kõhutäiteks, vaid üksnes silma- ja ninailuks.

Mida kõike ma endale — vabatahtlikult ja oma raha eest! — sisse ei aja: alumiinimumi, kriiti, elavhõbedat, kivisöetõrva, briljantrohelist, kloori, kummiaraabikut, petrooleumi, propaani, seebikivi, silikooni, titaani, väävelhapet, kirjutab Eesti Ekspress.

Aga nimed on neil ilusad — võlupunane, päikseloojangukollane, uuskošenill ja patentsinine.

Angelika Erini värske raamat “Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus” võtab kokku tema poolteist aastat kestnud uurimistöö säilitus- ja lisaainetest. See on tootjate vassimist, teadlaste teadmatust, meie igapäevaseid toidumüüte ja kahjulikke kirgi paljastav teos.

Eirin sõnul usub ta, et tootjad täidavad küll etteantud norme ning ametnikud kontrollivad neid, kuid sellest ei piisa, sest me ei tea, kui mitu kommi või viinerit me päeva jooksul ära võime süüa. “Kui sööd päevad läbi poest ostetud valmistoitu, mis on täis lisaaineid, siis arvatavasti pole ohutut kogust raske ületada,” sõnas Eirin.

Eirini sõnul ei ole tema eesmärk vabaneda igasugusest keemiast, vaid esialgu jätta kõrvale see kõige halvem, tervisele ohtlikum osa. “Tee ise kodus süüa. Kui silt ei ole loetav- ära osta!”