Kas või vanakuradi vanaemaga
Sest tõsiseltvõetavaks partneriks ei saa Rahvaliitu ju pidada: erakonnast on järel luu ja nahk; uut sisu on partei kasvulavades küll aretada püütud, aga seni sealt midagi usutavat sealt sirgunud ei ole. Villu Reiljani ja maadevahetuse kohtuasja vari hõljub erakonna kohal nagu kummitus läinud ja ka tulevastest aegadest, mil kohtuasi ise või n-ö sumbuda, selle jälg aga on unustamatu.
Ent Reform on valitsenud ka koos Keskerakonnaga, mis näitab, et Eesti poliitika konnatiigis on kõik kombinatsioonid võimalikud. Koosvalitsemine ei takistanud kahte suurparteid teineteist ka vastastikusel vaikival kokkuleppel enne valimisi hoogsalt poriga loopimast. Nii et küllap oleks Ansip valmis sõnastama ja uued seisukohad maadevahetuse kohtuasja kohta.
Tüli keskmena esitatud töölepinguseadus ei ole tegelikult peamine. Vaidluse mõlemad pooled on kasutanud isegi faktimaterjali tendentslikult, püüdes oma seisukohti ainuõigena näidata. IRL-il tegelikult erilisi omi seisukohti polegi, nad lihtsalt sekundeerivad Reformile ja kisendavad Laari suu läbi, kuidas taevas alla kukub, kui kohe ei tehta, mis „vaja“. Hirm on ikka abiks, kui on vaja oma tahet läbi suruda.
Ühe seaduse esitamine valitsuse püsimise proovikivina näitas selgelt, et koalitsioon on väsinud ja kulunud: igaüks esitab oma päheõpitud plaati, märkamata, et peale kahe vastanduva seisukoha võib leiduda kolmas ja neljaski, mis ummikust välja aitaks. Paraku on Eesti majanduse ees seisvad probleemid märksa keerulisemad, kui kinnijooksnud võimuliitlased meile esitavad.
