Vilja Kiisler: Evelini kättemaks

„Olgu, pekske mind, kulla ajakirjanikud. Selle eest, et lapseootus mu paksuks tegi,“ karjatas Evelin Ilves, kui tema meelad ülesastumised kollases meedias kriitikatulva osaliseks said ja ka nn valge meedia hakkas huvi tundma, kes tegelikult presidendiproua spordiharrastuse kinni maksab.

Nüüd tahaks peksule lõppu teha. Presidendiballi meediakajastus oli ilmselt Evelinile nii vastukarva, et ta on otsustanud ajakirjandusele „piirid seada“. Pole aga karvavõrdki meedia süü, et glamuuripeole pressis end kontvõõrana sisse Liis Lass, kelle saabumine muutis vastuvõtu farsiks. Ent mille või kelle peale tuleks tegelikult solvuda? Sest milles õigupoolest seisneb Liis Lassi ja Evelin Ilvese erinevus?

Sarnasused torkavad paraku rohkem silma, ja ilmselt oligi ootamatu peegli nägemine see, mis Evelinil katuse sõitma pani. Nii Evelin kui ka Liis on pesuehtsad meediasõltlased, kes ajakirjanduse tähelepanuta elada ei suuda – aga hädaldavad pidevalt, et tähelepanu pole selline, nagu nad sooviksid. Üks õiendab arveid oma „arvamusportaalis“, teine keelab, käsib, poob ja laseb: järgmisel korral pääsevad pilti tegema ainult rahvusringhäälingu fotograafid.

Ainult et miks siis rahvusringhääling ja mitte Kroonika, Evelin egotripiseeriate eelistatuim väljaanne? Või miks mitte Õhtuleht, kus Evelin on sügavalt dekolteerituna spagaati visanud? Nii presidendiballi korraldamise kui ka rahvusringhäälingu olemasolu maksab kinni maksumaksja, keda aga riik soovib nüüd peo jälgimisest ilma jätta. Ja kas Evelin ongi see riik, kes reeglid teeb?

Külaliste „kaitsmise“ jutt käriseb ju igast otsast – väikelinna rahvaesindajaid pole „moepolitseinikud“ häbiposti naelutanud, arvustatakse ikka neid, kelle positsioon ja hoiakud seda eeldavad. Evelin, kelle meediaflirt on presidendiinstitutsiooni pikalt kahjustanud, ajab seegi kord oma asja. Ent kui kavatsetavat piirangut toetab ka president, siis lubatagu huvi tunda, kelle jalas on esipaari püksid.