Headel aegadel uskusid inimesed meelsasti, et kõik olemasolev ja omandatu on nende endi saavutus. Kes tegi, see jõudis, ja kes püüdis, võis kaugele jõuda. Turumajanduses edukas olemise juurde on ikka kuulunud tubli annus parempoolset mõtteviisi: ise võidan ja kaotan, ise teen ja vastutan; riskin ja võtan kasumi; igaüks on ise oma õnne sepp.

Ajal, mil tööandjad oma palgalisi nagu malenuppe mängulaualt maha pühivad, tunnevad inimesed end aga sageli pelgalt saatuse mängukannina. Ennast subjektiks pidama harjunutel on raske harjuda objekti staatusega. Leppida mõttega, et tegelikult ei sõltugi kõik neist endist - et on tugevamaid, peaaegu et fataalseid jõude, mis kujundavad elusid ja saatusi. Selles mõttes on see kriis nagu sõda: ta kipub inimest pisendama, paneb ennast abituna tundma.

Poliitikud püüavad meile nii otsesemalt kui kaudsemalt sisendada, justkui oleksime juhtunus ise süüdi. Raske on mõista, mismoodi võiksid majanduskriisis süüdi olla need, kes kunagi tarbimispeost osa ei saanud või end kaine mõistuse toel sellest distantseerisid, keeldudes arutu kulutamisega kaasa minemast. Tööturu olukord soosib paraku süütunde süvenemist: end vastutajaks pidama harjunu võib kergesti leida, et kui lasti lahti, siis järelikult ei saanud hakkama.

Üleüldine hirmuõhkkond – keegi ju ei tea, mis saab, millal põhi käes on ja saabub tõus – soosib eneseväärikuse kaotamist. Käte värinal kirjutavad inimesed alla neile ette lükatud paberitele, unustades täiesti, et seadused kehtivad vaatamata majanduskriisile. Üle parda heidetud unustavad kergesti, et kõik oskused ja kogemused, mille üle nad kunagi uhkust tundsid, on neil vaatamata ajutisele ebaõnnele ikkagi olemas.

Usk oma võimetesse võib praegusel ajal hapraks muutuda, ent just see peaks olema viimane, millest loobuda. Hirm on rasketes olukordades vilets nõuandja, eneseväärikuse säilitamise hind aga ei ole kunagi liiga kõrge.