Rahvahääletusest võttis osa 555 835 eestimaalast ehk 64,06 % valimisõiguslikest kodanikest. EL-iga ühinemise ja põhiseaduse muutmise poolt andis hääle 369 657 inimest ehk 66,83% ja vastu 183 454 hääletajat ehk 33,17%.

Pole eriti mõttekas spekuleerida, kas hääletamata jätnute hulgas oli rohkem potentsiaalseid poolt- või vastuhääletajaid, kuid tunnistada tuleb fakti, et Eesti Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas vähem kui pool tolle hetke Eesti valimisõiguslikest kodanikest (867 714 inimest). Poolthääletajad oli suhteliselt kõige enam Tartu linnas, Harjumaal ja Tallinnas (üle 68% hääletanutest) ja kõige vähem Võrumaal ja Ida-Virumaal (alla 59%).

Referendumi tulemus näitas seega, et kaks kolmandikku elanikest suhtub EL-iga ühinemisse pigem positiivselt ja üks kolmandik pigem negatiivselt. „Ei” hääletasid põhiliselt rahvuslikult konservatiivsed eestlased ja igapäevaste toimetulekuraskustes, väikese sissetulekuga elanikegrupid.

Valitsus ei tahtnud negatiivsetest mõjudest kuulda

Referendumi eel käivitas valitsus erakondade, majandusorganisatsioonide, EL-i Komisjoni ja mitmete liikmesriikide rahalisel toel jõulise ja massilise jah-kampaania, millega tutvustati ja võimendati EL-i ühinemise positiivseid mõjusid Eesti julgeolekule, majandusele ja igaühe isiklikule elule.

Õiguslikus mõttes valitses Eestis 2003. aastal olukord, et kui rahvahääletus EL-iga ühinemise küsimuses oleks läbi kukkunud, siis tulnuks võtta tagasi oma allkirjad liitumislepingust, sest see oleks jäänud vastuollu kehtiva põhiseadusega.

Sellepärast ei tahtnud tollane valitsev eliit ja ametnikkond EL-iga ühinemise negatiivsetest mõjudest, majanduslikest ohtudest ja kaotajatest enne referendumit midagi kuulda. Veelgi enam, tollane peaminister pidas õigeks jätta euroskeptikute ei-kampaania üldse rahalise toetuseta, mille peale kutsus ajakirjandus isegi üles „teisitimõtlejaid” mitte represseerima.

End liberaalseteks demokraatideks pidavatele valitsuserakondadele tuletati meelde, et stabiilse demokraatia toimimiseks on vaja ka kriitilist avalikku debatti ja vaba meediat. Kuid vastavasisulisi uuringuid ja ei-kampaaniat mõistagi ei rahastatud ning seetõttu hakkasid vastuargumentidega tegelema põhiliselt valitsusvälised organisatsioonid — uurimiskeskus Vaba Euroopa, rahvaliikumised Ei Euroopa Liidule, Oma Riik jt. Ühiselt töötati välja järgmised

vastuargumendid EL-iga ühinemisele:

- EL on eliidi projekt, millest kasu saab eelkõige poliitiline ja majanduslik ladvik;
- EL-i juhtimine pole piisavalt demokraatlik, rahvas ei saa osaleda isegi mitte valitud saadikute kaudu selle ühenduse tähtsamate otsuste tegemisel;
- rahvusriik peab andma liialt suure osa riiklikust iseseisvusest ja suveräänsusest EL-i institutsioonidele, EL-i õigus on ülimuslik liiga paljude siseriiklike õigusaktide, sh EPS suhtes;
- Eesti julgeoleku tagab pigem NATO kui EL;
- EL toob kaasa bürokraatia vohamise, et tagada EL-i enam kui 25 000 õigusaktist koosneva seadusandluse rakendamine ja täitmise kontrollimine;
- vähenevad kaubandusvabadused, lõpetatakse vabakaubanduslepped Ukraina ja teiste riikidega, Eesti on kohustatud tingimusteta kehtestama tollid ja kvoodid importkaupadele kolmandatest riikidest (sh Venemaa, USA, Hiina jt), mis teeb olulised kaubad (sh metall, teravili, suhkur, autod, puuvill jne) oluliselt kallimaks;
- väheneb Eesti konkurentsivõime, ettevõtted peavad kohanduma EL-i ülereguleeritud majanduskeskkonnaga, liialt suuri kulutusi tuleb hakata tegema keskkonna- ja muude nõuete täitmiseks;
- Eesti Pank kaotab mõju reguleerida rahvuslikes huvides Eesti majandust, Eesti kroon asendatakse euroga;
- tõusevad mitmed maksumäärad, eelkõige aktsiisid kütusele, alkoholile ja tubakale ning käibemaksud näiteks ajakirjandusele, kultuuriüritustele ja toasoojale;
- maksude ja palkade tõusuga kaasneb ka hindade jätkuv tõus, mis kestab kuni hinnatasememete ühtlustumiseni ELi keskmisele või isegi Põhjamaade tasemele;
- kaob duty- ja tax free kaubandus, tõusevad meretranspordi hinnad;
- suureneb haritud tööjõu väljavool Eestist;
- Eesti peab avama oma kinnisvara turu, millega kaasneb suur hinnatõus ning suur osa eeslaste maast ja kinnisvarast läheb välismaalaste omandusse;
- piiratakse põllumajandustootmist ja kalapüüki selliselt, et paljud ettevõtjad lähevad pankrotti ja on sunnitud oma tegevuse lõpetama.

Ei-kampaania tõrjumise taga oli hirm

Radikaalsete eurovastaste arvates olid Eesti iseseisvus ja sõltumatus ning kuulumine Euroopa Liitu teineteist välistavad valikud. Nad kogusid mitukümmend tuhat allkirja põhiseaduse § 1 kaitseks.

Mõõdukamad eurovastased ja -realistid taotlesid kampaania eri etappidel Eestile suuremate poliitiliste ja majandusvabaduste säilitamist, EL-iga koostöö piirdumist kandidaatriigi staatuses, liitumise edasilükkamist ning paremat liitumislepingut rohkemate ja pikemate üleminekuperioodidega.

Ei-kampaania kasutada oli umbes viiskümmend korda vähem raha kui jah-kampaanial, kuid sellest hoolimata suutis teha valitsevale eliidile suurt peavalu. Ei-kampaania resoluutse tõrjumise taga oli kartus, et demokraatlik, võrdselt toetatud jah- ja ei-kampaania võib lõpuks väärata jah-pooldajate hapra ülekaalu.

Enne referendumit läbi viidud arvukad avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et jah- ja ei-hääletajate hulk oli enam-vähem tasakaalus. Uurijad leidsid, et eestlased ihkavad Euroopat, kuid tajuvad EL-i võõrana. Paljud toetasid Euroopa Liitu minekut Venemaa-hirmu pärast. Lääne-Euroopast otsiti toetust oma heaolu- ja vabadusunistustele, kuid samas tekitas igasuguse välise diktaadi oht, euronormid ja -bürokraatia vastuseisu, „Ühest liidust tulime, teise läheme” mõtlemise sündroomi.

Ei-argumendid jäidki kummutamata

Rahva enamuse arvamuse „jah” suunas kallutamine osutus isegi suurte rahadega raskeks, sest tegemist oli mitmetahulise nähtusega, mille suhtes rangelt mustvalgel printsiibil ”jah” või ”ei” öelda polnud lihtne ja isegi mitte õige. Paljusid EL-i positiivseid jooni ei hinnanud mitte ainult poolthääletajad, vaid ka paljud vastuhääletajad ning vastupidi. Vahetult enne referendumit kutsuti ETV otsesaates jah-kampaaniat lõpetama ja euroskeptikuid maha suruma kõik EL-iga ühinemist ette valmistanud peaministrid: Mart Laar, Siim Kallas ja Juhan Parts.

Lõpuks suutis jah-kampaania arvamusliidrite toel võita, kuid mitte kummutada „ei” peamisi vastuargumente. Paradoksaalsel kombel jõudis Eestis toetus EL-ile kõigi aegade kõrgemale tasemele ilma igasuguse kampaania ja erilise teavituseta siis, kui EL andis Eestile selge poliitilise toetuse 2007. a. aprillis pronkssõduri teisaldamisega seotud rahutuste ja Venemaa rünnakute ajal.

Kuid hiljuti alanud majanduslik seisak ilmselt kahandab rahva toetust nii EV valitsuse kui ka EL-i suhtes — ning samuti põhjendatult, sest Eestile edu toonud ühiskonna-ja majandusmudeli võimalused on EL-i tingimustes ammendumas. Eesti uut arengumudelit ja realistlikku poliitikat pole aga suutnud senini keegi välja pakkuda. Kuid lootus jääb, sest peatselt on ees Euroopa Parlamendi ja kohalike omavalitsuste valimised.