Linn kaardistab Nõmme elamute head ja vead
Eriilmelisi elumaju on praegu riikliku kaitse all vaid veerandsada, inventuuri tulemusel see arv kindlasti suureneb. Lisaks saavad tulevikus Nõmmele kodu soetavad inimesed juba varakult teada, kas krundil asuv hoone on väärtuslik või mitte. See peaks omakorda aitama vältida olukorda, kus praegusel Tallinna suurimal miljööalal tegelevad omanikud omavoliliste lammutus- või ümberehitustöödega.
Nii on Tallinna ehitusjärelevalve teenistusel pidevalt töös mitu eri väärteomenetlust. Suurim probleem on ümberehitustööd, mille sildi all vana maja tegelikult maha lammutatakse. Hiljuti määrati kiirmenetluse käigus 5000-kroonine trahv Ugala 17 asuvale kortermajale, omanikud tunnistasid end süüdi.
Vastutustundetult omanikult on võimalik sisse kasseerida kuni 18 000 krooni, lisaks küsitakse korduvat sunniraha 10 000 krooni kaupa, kuni nõudmised on täidetud. Viimastest väärteomenetlustest tõi ehitusjärelevalve teenistuse direktor Rain Seier esile veel Kalamaja miljööalal asuva Graniidi 3 ning Pelgulinnas paikneva Roo 33 hooned. Mõlemal juhul oli ehitustöid tehtud ilma kultuuriväärtuste ameti loata.
“Tihti tehakse rohkem, kui välisviimistluspass lubab. Suurendatakse avasid, muudetakse fassaadil ajalooliste uste asukohta,” tutvustas Seier tüüpilisemaid vigu. Samuti on tihti probleemiks hoone väljast soojustamine.
Riin Alatalu rõhutas, et ka juhul, kui hoone ei kuulu praegu Nõmme ehitusmääruse nimekirja, kus on praegu ligi 200 arhitektuurilise väärtusega maja, ei tohi seda oma äranägemise järgi lammutada. “Kõigi uute ehitiste puhul — ka lammutamise järgel — lasub omanikul detailplaneeringu kohustus,” täpsustas ta.
Nõmme inventeerimisega tegelenud arhitekt Laur Pihel toob positiivsena esile, et ilusasti korrastatud maju on hulganisti ja halvas tehnilises seisukorras maju järjest vähem. “Eriti tundlikult restaureeritud näiteid on siiski vähe ning tihti mõjub vana maja pigem uusehitisena,” tutvustas ta varjupoolt. Piheli sõnul leidub viimaste kümnendite jooksul ehitatud uushoonete seas samuti arhitektuurselt silmapaistvaid maju.
Põlise Metsa tänava asuka Tiiu-Liis Parmase arvates on mitmed Nõmme klassikalised väärtused sattunud löögi alla. “Kuigi väga palju majasid on eemalt vaadates korda tehtud, märkab silm lähivaatlusel liiga tihti palju maitselagedat, kas või plastaknaid,” arvas ta. Nikolai von Glehnilt 1917. aastal ostetud krundile rajas toonane omanik suure suvemaja, mis sarnaselt paljude teiste Nõmme elamutega “muutus” hiljem püsivaks elumajaks. “Kunagi ehk õnnestub taastada katus, mille tarbeks minu võõrasisa tellis 1938. aastal Hollandist 2500 kivi, mis on praegugi pööningul hoiustatud,” unistas proua.
Nõmme kaardistamist alustasid Gotlandi ülikooli restaureerimisüliõpilased, kes võtsid luubi alla Vabaduse puiestee ning Valdeku, Raudtee ja Hiiu tänava vahelise ala. Lisaks hoonetele uuritakse põnevamaid aiakujunduselemente, piirdeid, väravaid ja hoonete heakorda.
Inventeerimise tulemusel kehtestatud nõuded lisatakse Nõmme üldplaneeringusse. Miljööaladel renoveerimistöid plaanides tasuks parimate lahenduste leidmiseks alati enne kultuuriväärtuste ametiga konsulteerida.
Kui soovitakse teha lammutustöid, siis sellele peab eelnema kandekonstruktsioonide ekspertiis. Seejärel otsustatakse, kas lammutamine on põhjendatud. Enne 1940. aastat ehitatud hoonete puhul tuleb tellida ajalooline õiend, iga lammutuse aluseks on kooskõlastatud lammutusprojekt ja lammutusluba. Üldjuhul peab lammutusloa saamiseks esitama ka planeeritud uushoonestuse.
Ka hoone soojustamine nõuab ehitusprojekti, sest tegemist on välispiirdeid ja maja välisilmet muutvate ehitustöödega.
Tallinna lõunapiiril paikneva Nõmme hoonestamine algas 19. sajandi lõpul. Esialgsest suvituskohast kujunes 1920. aastate keskpaigaks välja iseseisev linn, ametlikud linnaõigused sai Nõmme 1926. aasta lõpuks. Nõmme liideti Tallinnaga 1940. aastal.
Nõmmet iseloomustab ühtse arhitektuurikeele puudumine, metsa alla projekteeritud majade seas leidub nii historitsistlikke, traditsionalistlikke, funktsionalistlikke kui ka modernistlikke hooneid.
