Kindlasti pole ajakirjanduses kõik nii, nagu peaks ja võiks. Ajakirjanikud võiksid olla haritumad, laiema silmaringiga ning vastutustundlikumad. Ka nende töökoormus võiks olla väiksem, et väljastada kvaliteetsemaid tekste. Aga kas asi on tõesti nii halb, et president peab väljendama oma muret igal sobival ja ka sobimatul juhul? Vaevalt küll. Ka see eeskujuks ette toodud “välismaa” press tegeleb Paris Hiltonite ja Britney Spearsidega — ega president ometi arva, et me neid lugusid omast peast välja mõtleme? Need on ometi tõlked sellestsamast välismaisest “kvaliteetajakirjandusest”!

Ent ometi ei saanud T. H. I. isegi mitte vabariigi sünnipäeva kõnet peetud ilma ajakirjandust sarjamata. Aastapäevakõnele eelnes aga vägagi teravas toonis intervjuu Kuku raadiole, milles kollane ajakirjandus sai halastamatult vastu päid ja jalgu. Eelmise aasta suvel kuulutas Ilves ühe väljaande ajakirjanikud koguni šaakaliteks ja lumpenproletariaadiks, kutsudes üles nendega mitte suhtlema. On see soliidne? Minu meelest mitte sinnapoolegi.

On aga ilmselt taas meenutamist vajav tõsiasi, et nimelt see kollane ajakirjandus on olnud presidendi suhtes varjamatult kriitiline. Nimelt see osa pressist on avalikkuse ette toonud Ärma joki ning presidendi ametiaja algusse jäävad rängad eksimused etiketi vastu. Miks peaks siis presidendi mure ajakirjanduse taseme pärast tunduma siiras? Ei peakski, sest ta pole seda.

“Kuri”, “pime” ja “madal” “bulvariajakirjandus” pole presidendile vastuvõetav selle pärast, et see kritiseerib erinevalt “valgest ajakirjandusest” ka teda. Nii ahvatlev oleks ju asuda puutumatuse, arvustamatuse tsoonis. Aga selle saavutamiseks tuleks tagasi minna aega, millest EV 90 sündmuste käigus nii vähe kõneldi, nimelt okupatsiooniaega. Ega ajakirjandus seltsimees Brežnevit tõesti ei arvustanud. Iseasi, kas tollaseid väljaandeid ajakirjanduseks saab pidada.