Delfi: Kaalutud aumärgid

Presidendi meeskond on seekord riiklike aurahade andmise protsessi teinud erakordselt diskreetseks ning ka tulemus jätab põhjalikult läbikaalutud mulje.

Esiteks on kiitust väärt juba see, et riiklike autasude saajate hulk on võrreldes eelmise aastaga veelgi vähenenud. See tõstab antavate aumärkide väärtust ning kaitseb autasusid devalveerumise eest. Kui Rüütli presidentuuri ajal paisus nimekiri üle mõistuse suureks ja autasu saajate hulgas prevaleeris peamiselt parteiline ja osaliselt ka nõukaaegne nomenklatuur, siis Ilvese väljavalitutest sääraseid nimesid ei leia.

On ka hea, et tegevpoliitikuid on väga vähe, samas torkavad silma mõned Ilvese võitluskaaslased EÜS-ist. On hulgaliselt vähem tuntud haritlasi ja riigiametnikke, kultuuritegelasi ja loovinimesi, mis on väga sümpaatne. Pole ju põhjust aastast aastasse autasustada ühtesid ja samu tegelasi, kelle teened kipuvad suure aukoorma all viimaks kahvatuma.

Kui eelmisel aastal andis Ilves märgid kätte ajakirjandust siunates, siis sedakorda jääb sajatamine ilmselt ära: aastataguse skandaali õppetundide tulemusena ei saa me arvatavasti seekord teada, keda ministrid on aurahade saamiseks esitasid, aga Ilves ilma jättis. Mäletatavasti leidis esiandmekaitsja aasta tagasi, et avalikkuse huvi aurahata jäänud nimede vastu tuleks rahuldada.

Selge on see, et auhinnasaajate nimistut, millega oleksid rahul absoluutselt kõik, ei ole võimalik koostada. Ilvese seekordne valik on soliidne ning loodetavasti jäävad tulemata skandaalid, mis teenetemärkide jagamise protsessiga on enamasti kaasas käinud.