Ülo Mattheus: Viirastuslik headus
Kujutage ette, et istute tööl ja kirjutate mingit aruannet. Siis helistab ülemus ja ütleb, minge sinna ja tehke see asi ära. Siis te hakkategi sinna minema, aga teel kohate kedagi, kes ütleb, et läheme joome ühe kohvi. Siis lähetegi kohvikusse kohvi jooma. Kohvi juues jääb teie pilk pidama laual vedelevale ajalehele, kus teist on midagi halvasti kirjutatud. Tormate raevunult oma kabinetti tagasi ja hakkate vastust kavandama. Siis helistab ülemus ja küsib, kas tegite selle asja ära, mida vaja oli. Tõusete uuesti püsti, et minna seda asja tegema, aga siis…
Kuid aitab, see ehk illustreerib juba piisavalt, kuidas meie päevad ja elu mööduvad. Peale selle, et me muudkui reageerime millelegi, oleme suure osa ajast ka frustreeritud ja närvilised — sellesama pideva ja väsitava reageerimise tõttu nii inimestele kui ka sündmustele. Küllap on paljudel meist õhtuks vilets enesetunne, sest oleme nii paljudele inimestele halvasti öelnud või midagi olulist valesti teinud. Me isegi mitte ei püstita küsimust nii, et kas me tegime sel päeval head või halba. Me lihtsalt elasime selle päeva kuidagiviisi ära.
Ja ometi on teadmine headuse olemasolust kuskil olemas. Eriti jõulude ajal ujub ta meie teadvuse sügavusest esile ja me üritame vähemasti sel ajal toimida mingitele headuse reeglite järgi. Kingime üksteisele firma või asutuse nänni või muud pudi-padi ja küllap isegi naeratame rohkem.
Ometi on headus üks põhilisi asju, mille üle aegade jooksul vaieldud ja mis peaks püsima kogu aeg kuskil teadvuse pealispinnal. See peaks seal olema samavõrd kui teadmine, et headuse vastasskaalal on kurjus, ja kui me ei tegele esimesega, siis valitseb teine. Paljusid protsesse ongi vaadeldud hea ja kurja vahelise võitlusena. Nii näeb seda enamik religioone ja ka näiteks muinasjutud, mida me oma lastele ette loeme.
Samasugune muinasjutuna on käsitletav ka lugu jõululapsest endast. Hea ja kuri vallanduvad kohe koos Jeesuse sünniga: tulevad kolm tarka Hommikumaalt (head), kes toovad kingitusi, ja samas astub tegevusse kuningas Herodes (kuri), kes Jeesus-last tappa soovides laseb hukata kõik alla kaheaastased Betlemi poisslapsed. See osa kogu pikast muinasloost toob Jeesuse jaoks kaasa positiivse lahenduse — ta pääseb kurja küüsist. Teine osa, mis lõpeb ristilöömisega, ei ole nii positiivne, vähemasti mitte tavaloogika seisukohalt.
Küllap Hommikumaa tarkade kingitoomisest on alguse saanud ka jõuluaegne kinkimise komme. Ka lapse sünd ise on ju ilus ja helge või koguni heldimust tekitav sündmus. Ime siis, et see laeb meid positiivse energiaga ja me justkui kampaania korras peseme kodutud jõulude ajal puhtaks, söödame neil kõhud täis, teeme heategevuslikke annetusi laste- ja turvakodudele ning jõulukingitusi oma lähedastele. Või siis istume pereringis ja kingime oma lähedastele seda, mida töistel inimestel on enamasti kõige vähem — oma aega ja lähedust.
Samas tuletavad jõulud meelde, et headusel on perioodiline iseloom. Ja seda mitte ainult Uue Testamendi lugudes, vaid ka meie tavaelus. Jõuludele järgneb aastavahetus, kus maad võtab kiire askeldamine ja jõulumeelolu haihtub nagu nõiaväel. Aastavahetus on pigem dionüüsoslik, lõbujanuline, võib-olla ka paheline. See möödub alkoholi tarbides, rakette paugutades, ööklubides tantsides… Tõenäoliselt saab keegi kuskil peksa, kellegi korteri süütab juhuslik rakett, kolmas sureb kuskil üledoosi kätte…
Jõulude ja sellele järgnev aastavahetuse aeg on väga hea näide sellest, et me talume nii headust kui ka pahelisust vaid teatud doosides. Liiga kaua kestev headuse periood kipub muutuma läägeks ja tekib vajadus lõõgastuse järele, pärast seda omakorda, kui pidu sai liiga kõvasti pandud, järgneb pohmell ja ehk ka patukahetsus. See on inimlik. Küsimus on ju lõpuks selles, kumb domineerib — pürgimus head teha või lasta lõdvalt.
Siit kuskilt leiab vastuse ka ühele põhilisele küsimusele, miks headus ei valitse kogu aeg ja miks ikka juhtub nii, et headus ununeb ja asendub millegi muuga. Tavaliselt me arvame, et kõik halb tuleb kuskilt väljastpoolt ja on meist sõltumatu. Meie oleme iseenesestmõistetavalt head, aga keegi teine tuleb ja teeb meie elu põrguks. Võib-olla koguni saatan, deemonid, kurjad vaimud, kodukäijad… kui müütilised tegelased appi võtta. See on väga lihtne seletus. Keerulisem on tunnistada, et need kurjad deemonid ja vaimud on peidus meis endis.
Võib-olla aitab siin teadmine, et neist on võimalik lahti saada. Pole midagi lihtsamat. Tuleb vaid teha head ja loobuda kurjast. Enamik inimesi ju ei ole veel kaotanud võimet neid eristada. See ei ole ju nii ilmvõimatu?! Või on? Sest veelgi lihtsam on kellelegi halvasti öelda. Tunda, kuidas adrenaliin voolab verre ja mingi iseäralik tunne on, et oled kellelegi koha kätte näidanud, kellelegi pasunasse andnud, nina rulli löönud.
Vahel mulle tundub, et ka adrenaliini tootev viha ja raev on paljudele inimestele naudingu ja energia allikaks. Nad võib-olla ei oskagi teistmoodi, kui tülitsedes läbi elu marssida. Aga olgu, vähemasti jõulude ajal võime me neile andestada, seda enam, et see on neile piinarikas aeg.
Igati kohane on lõpetada kordamisega, et mingit kurja tegevat saatanat või vanatühja pole olemas. Kui miski on tühi, siis meie hing võim vaimne pagas. Siit ka põhjus, miks headus on viirastuslik ja enamik meist pühendub sellele mõnevõrra põhjalikumalt vaid üks kord aastas jõulude ajal. Kuigi nii inimlik oleks hea olla kogu aeg, iga päev. Aga see ju nõuab pingutust.
