Igor Gräzin: Puutumatus pole karistamatus

Muidugi saab riigikogu liikme, vabariigi presidendi, õiguskantsleri jne vangi panna! Kuid seda ei saa teha lihtne politseiametnik asja ees, teist taga, omal suval ja ilma selleta, et rahvasaadikute rõhuv enamus riigikogus sellega nõus oleks.

Lugedes Delfi kommentaare minu avalduse kohta sellest, et riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristallselgelt puhta maine eest võitleja, omaaegne siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast.

Sest meenutagem Eenpalu teost “Õiguslik riik”, kus on niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahvaasemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. aasta bolševistlik mässukatse).

Teine ajaloomeenutus: kui Napoleon küsis oma salakavalalt politseiülemalt Fouchet’lt, mida too arvab demokraatiast, siis vastas too: “Demokraatia on väga hea valitsemise viis, tema ainus viga on see, et olemasoleva eelarve piires ei suuda politsei teostada alalist järelevalvet kõigi saadikute üle…”

Kommentaarides aetakse kas teadmatusest või udutamiseks segi juriidilised mõisted “arreteerimine”, “kinnipidamine”, “sundtoomine”, “ülekuulamine”, “kahtlustatav”, “süüdistatav” jne. Viidatakse karistusõigustele ja -menetlustele. Unustades, et ülim kõigest on põhiseadus, mis ütleb: riigikogu liige on puutumatu. Kuna selle sätte kirjutasin ma esimeses variandis ise, siis on midagi koomilist selles, kui täna hakkavad võõrad tädid ja onud mulle seletama, mida ma siis, 1987-1988. aastal selle all mõtlesin…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel — kurat võtaks! — töötab isegi meditsiiniajakiri Kroonika, tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik — meenutagem kas või 50. aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hooveri faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Mis või kes garanteerib, et parlamendisaadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe või teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Meie pisiparlamendi puhul võib nelja-viie saadiku “eritöötlemine” anda hääletamisel vastupidise tulemuse.

Seni, kuni püsib Eesti riik, jääb alles umbes 120 poliitilist inimest (pluss erapooletud kohtunikud), kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev — selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja.

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja mitte Eesti, vaid Inglismaa umbes 500 aastat tagasi. See demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see on juba teine lugu.