Delfi: Eesti sõduri hiilgus ja viletsus

Väide, et Eesti sõdur hiilgab vaimse tervisega — eelkõige siis võrdluses oma briti ja ameerika kolleegidega — võiks meisse sisendada muretust, et kõik on hästi. Ent kardetavasti on tegemist petliku statistikaga, mis ei tohiks kindlasti uinutavalt mõjuda.

Kuigi eeldatavasti valitakse Eestis välismissioonidele lähetatavaid sõdureid tõesti hoolikamalt kui suurriikides ning nad viibivad lähetuses ka lühemat aega, tuleb samas meelde tuletada, et ka hingeabisüsteem on Eestis suhteliselt vähe arenenud. Kaitseväes on küll palgal kolm psühholoogi, aga see ei ole ilmselgelt piisav, et võimalikku hingeahastusse sattunud meeste muredega tegeleda.

Psühholoogid on ka ise tunnistanud, et tegelemine nende sõduritega, kes on missioonil ära käinud ja naasnud nn harilikku ellu, ei ole kaugeltki piisav. Õigupoolest ei tegele nendega ju keegi, ja siis pole ka ime, et statistika on “hiilgav”. Eesti mees ei lähe isegi mitte ihuhädadega alati õigel ajal arsti juurde, ammugi siis psüühiliste probleemidega.

Suhteliselt vähe tähelepanu on pälvinud ka ajakirjanduses ilmunud sõdurinaiste tunnistused, et missioonilt naasnud mees ei ole enam see, kellega kunagi leivad ühte kappi pandi ja lapsed saadi. Leiab aset võõrandumine, emotsionaalne nüristumine, arusaamatud meeleolumuutused. Kes võtab vaevaks need lood uuesti üle lugeda, see mõistab, et mureks on põhjust enam kui küllaga.

Janek Lauri juhtumi puhul välistati oma pere tapmise tragöödia põhjusena kunagine viibimine missioonil ning avalikkuse silmis jäi kogu süü kasiinosõltuvusele. Ent igal põhjusel võib omakorda olla põhjus, mida nii meelsasti ei uurita. Tõsiasjaks jääb, et sõdimine avaldab vaimsele seisundile kahtlemata mõju ning probleemid psüühikaga võivad akuutseks saada ka mõnda aega pärast naasmist.