Esiteks — mis veider küsimusepüstitus! Ajakirjanikud ei hakka ilmaski kirjutama sellest, mida ei loeta ega kommenteerita. Üheski lehes ei peeta meil palgal nii lolli ajakirjanikku, kes jätaks kirjutamata artikli, millele on lugejaskond ning vähemalt 300 kommentaari garanteeritud.

Iga kisakõri, kes ahastab, miks ometi kirjutatakse inimesest, kes justkui midagi pole ja midagi ei tee ja kellel polegi üldse õigust olla meie kõigiga sama päikese all, kirjutab ju nii ise oma nime tellimislehele, mis nõuab: “Meie igapäevast Lassi andke meile tänapäev!”

Kommentaatorite hulgas on palju inimesi, kes on raudkindlalt kursis Lassi stringikummi vetruvusastmega. Oleks ilmselt mõttekam, kui nad tegeleksid rohkem oma muredega: kuidas (vastavalt seksuaalsele sättumusele) saada rohkem mehi või naisi huvituma nende enda pesu turvafunktsioonidest.

Ma olen noortega töötanud üle 30 aasta ning pole iial näinud, et üks armastatud ja lahe noormees või neiu tõttaks kedagi teist tõrvama ja sõimama. Üldjuhul on kõige kriitilisemad ikka need, kes ei leia kuidagi ei armastust ega tunnustust.

Sama hästi võiks muidugi kogu eelnevas jutus Liis Lassi nime asendada ka Kati Murutari omaga. Tema puhul lisandub veel muidugi see õnnetus, et ta on ju, saate aru, nii lootusetult igivana! Muide, üks inimene küsis ETV kommentaariumis Liis Lusmäe kohta ilmse siirusega, et kas nii vanad naised tõesti veel sünnitavad!

Ma ei tea, kas on mõtet lisada, et ma pole isiklikult tuttav ei Liis Lassi, Kati Murutari ega Liis Lusmäega. Kõigest hingest loodan aga, et kirjeldatud netikommentaatorite hulgas pole ühtegi inimest, keda ma tunnen, kellele iga päev tere hommikust ütlen ja detsembris häid jõule soovin.