Rüütel ainult võidab Ilvesele allajäämisest. Rüütli mainele on kindlasti kasulik, et ta Kadriorus ei jätka. Ta on oma töö teinud ja võib väärikalt lahkuda. Kandideerimise fakti tõttu vaat et isegi väärikamalt: ta pidas vastu kõik rünnakud ja läks lõpuni. Tagantjärele saab tema Eesti käekäigu pärast korduvalt väljendatud mure teistsuguse, võib-olla sügavama, õilsamagi värvingu.

Erapooletu pilk tunnistab, et valimiseelsed debatid olid tasavägised ning kandidaatide seisukohad lähenesid otsustava hetke saabumiseni üha enam ja enam. Mõlemad kandidaadid käitusid väärikalt — vääritu oli aga nende ümber toimunud kära ja kisklemine.

Tegelikult ei võistelnudki nendel presidendivalimistel mitte kandidaadid, vaid neid üles seadnud ja viimse veretilgani toetanud erakonnad. Mitte mehed ise või maailmavaated, vaid parteid. Rahvaliidul ja Keskerakonnal tuleb kaotus vastu võtta. Nagu asjade käik näitab, jääb siin paraku väärikusest puudu.

Tõsiasi, et Savisaart Estonias ei nähtud, näitab, et tegelikult KeRa arvestas siiski lüüasaamise võimalusega. Reiljan on juba jõudnud deklareerida, et tema Ilvest ei usalda, ning Savisaar võrrelda Ilvest Res Publicaga. Savisaar viskas õhku ka kahtluse riigikohtu usaldusväärsuse suhtes: vaevalt see valimistulemusse muutust toovat, sest kohtu esimees on reformierakondlane.

Ka ei jäta head muljet, et Savisaar ja Reiljan Ilvest ei õnnitlenud. Kui eelmisel korral Rüütel võitis, siis õnnitlesid teda nii Ilves kui ka Laar: ehmunud ja löödud olid nad küll, aga ikkagi õnnitlesid. Vaid Ain Seppikul jätkus riigimehelikkust möönda, et rahva enamus sai presidendi.

Kuulda on olnud, et KeRa võib nüüd oma kokkuleppele vee peale tõmmata. See on üsna usutav ning kahandab nende kahe erakonna usaldusväärsust kindlasti. Riigikogu valimisteni võib veel paljugi muutuda.