Veronika vanaisa vaataks mõrvarile silma

„Paar päeva hiljem sattusin sinna mõrvapaika ja küsisin ühelt naisuurijalt: kas leiate pätid? Ja ta arvas, et jah, kuskilt karjäärist ehk! Et kui keegi laseb mööda, siis ta koristatakse ruttu ära. Valesti laskjast tuleb uus laip,” räägib Veronika vanaisa Nikolai Saaremets.

Vanaisa tahab oma lapselapse mõrvarile silma vaadata. Ta tahab näha meest, kes tulistas nii huupi, kirjutab SL Õhtuleht.

Veronika ema Leena käib Pärnamäe kalmistul, kuhu tema laps maetud on, iga päev. Peale seda, kui ta sai teada, et tema tütart tabanud surmakuul oli mõeldud kellelegi teisele, tundub see surm seda enam mõttetu ja valusana.

“Kui keegi oleks tahtnud mingil põhjusel tappa Veronikat, oleks tema surm olnud kuidagi põhjendatud. Seal taga oleks olnud kas või viha. Aga kellegi teise pärast niimoodi surra? See on kõige mõttetum surm, mida polnud kellelegi vaja.”

“Mind isegi ei huvita, mul on ükskõik. See on nii segane lugu, need ei ole nagunii õiged inimesed.” Leena Dari on loobunud igasuguse vastuse otsimisest. Ta ei tahaks isegi kohtupidamist mõrtsukate üle. Ei tahaks iialgi neid näha ega neist kuulda. “Miks? Mis see annab? Tütart ju tagasi ei too.”

Ema leina kahandab siiski teadmine, et tütre organid päästsid neli inimest — Veronika pole lõplikult kadunud. See on Leenale suurim trööst. “On raske teada, et osa Veronikast on siinsamas, aga mina neid inimesi ei kohta. Mu suurim soov on nendega kokku saada, neid näha. Kui nad mind vaid üles otsiksid!”

Veronika elas isaga, sellepärast ema kõiki oma tütre soove ei teadnud, üht aga küll: “Veronika tahtis teha midagi sellist, millega ta jääks kõigile meelde. See soov läks täide.”