Tarmo Leinatamme ja Jaanus Rahumäe väljaastumist Res Publicast ühendab vaid hetkevalik — mõne meelest on just praegu sobiv moment anda Res Publicale valus hoop, kirjutab Lotman Postimehe arvamusküljel.

Arvestades aga Res Publica sisekliimat ja tulevikuperspektiive, oli teatud saneerimine nagunii hädavajalik, nendib Lotman. Nüüd lahkuvad tema sõnul need, kes omal ajal jooksid võitjatega lihtsalt kaasa.

Küll aga teeb Lotmanile muret demokraatia põhimõtteid ja selle usaldusväärsust õõnestavad suunad Eesti parlamentarismis.

„Igal parlamendisaadikul on valijate mandaat, teda seovad lubadused, mida ta ise ja tema erakond on enne valimisi andnud,” nendib Lotman. „Erakonna vahetamine võiks parlamendisaadiku puhul kõne alla tulla vaid erakordsete sündmuste korral.”

Erakonna vahetamine on Lotmani sõnul palju tõsisema haiguse sümptom. „Nimelt on Eestis jõuliselt kujunemas inimrühm, mis varsti omandab klassi mõõdet — uus nomenklatuur. Terve rida riigi- ja poliitikategelasi on omavahel seotud sugulus-, huvi-, tutvus, äri- ja muud seda laadi suhetega. Eesmärk on olla võimu juures. Mis vahenditega see eesmärk saavutatakse, pole eriti oluline.”

„Äraostetud ametnik või müüdav poliitik ei õõnesta üksnes vastavat ametit või volikogu. Nad mõjuvad destruktiivselt kogu ühiskonna kliimale,” lisab Lotman. „Pealegi on täiesti seaduspärane, et uus nomenklatuur teeb aktiivselt koostööd vanaga.”

Ja nii me näemegi Eesti Vabariigis juhtpositsioonil kommunistliku nomenklatuuri esindajaid, nendib Lotman. „Ning vastupidi, uus nomenklatuur võtab aktiivselt üle vana nomenklatuuri kogemusi, millel puudub aga igasugune ühisosa demokraatliku arenguloogikaga.”

Lotman tuletab meelde, et ainult väike osa praeguse riigikogu koosseisust on valitud isikumandaadiga ja need saadikut on oma erakonnale truuks jäänud.

Lotman soovis välja töötada eelnõu, et sõltumatuks saadikuks saamise või erakonna vahetamise võimalus hõlmaks üksnes neid, kes on saanud isikumandaadi. „Teised, nagu ka siinkirjutaja või Tarmo Leinatamm ja Jaanus Rahumägi, juhul kui pettuvad oma erakonna poliitikas, astuvad lihtsalt tagasi. Ehkki selline eelnõu jäi välja töötamata, sest oleks sattunud vastuollu riigikogu saadiku statuudiga, pean ma sellist normatiivi eetiliseks. Hannes Võrno ja Ülo Vooglaid käitusid mõlemad härrasmehelikult: astusid tagasi.”