Priit Toobal: Savisaare "Tõde Eestist" on aus raamat Eesti majanduse ja ühiskonna probleemidest

 (189)
Priit Toobal: Savisaare "Tõde Eestist" on aus raamat Eesti majanduse ja ühiskonna probleemidest
Foto: Ilmar Saabas

Kesksuvine kära raamatu „Tõde Eestist“ ümber annab korralikult kaalu juurde ütlemisele „kui Savisaart poleks, tuleks ta välja mõelda“. Hapukurgihooajast pole juttugi kui on võimalik kirjutada ridamisi artikleid Edgar Savisaarest ja tema rahaasjadest. Ning nii nagu ikka, loetakse Savisaarega seotud uudiseid väga suure huviga, samamoodi kui loeti raamatut „Tõde Eestist.“

Panin tähele, et Keskerakonna aseesimehed Kadri Simson ja Enn Eesmaa on Edgar Savisaare viimase raamatuga seoses tema kaitseks sõna võtnud. Mainin selle ära, sest isamaaliitlane Liisa Pakosta väidab Delfis vastupidist. Tema väitel on „kõik üksikult sõna võtnud poliitikud Edgar Savisaare valepalga ja laenukustutuse hukka mõistnud“. Jaanus Reisneri abikaasa Pakosta pani tähele ainult neid, keda ta soovis tähele panna ja vaikis ülejäänud maha. Väga tüüpiline isamaaliitlastele.

Ootan Liisa Pakostalt vabandust seoses tema jutuga „hämast mingi ühe raamatu honorari kohta“. Pakosta pidi teadma, et kavandatakse viie kuni kuue raamatu välja andmist ja honorar käis kogu sarja kohta. Sellest on asjaga seonduvad inimesed avalikult korduvalt rääkinud.

Seotud lood:

Pakosta heidab ette ka raamatu kvaliteeti. Tegelikult on see aus raamat Eesti majanduse ja ühiskonna probleemidest, mille esimene trükk hakkab juba laost otsa saama. Minu teada on Edgar Savisaar valiku ees, kas anda vahepeal välja esimese raamatu teine trükk või liikuda kohe kavandatud teed mööda edasi. Augustis peaks ilmuma raamatu teine versioon ja kolmas peaks lugejateni jõudma veel enne selle aasta lõppu.

Raamatut on müüdud nii raamatukauplustes kui ka Keskerakonna büroodes ja mujal ning see kampaania on läinud jõudsasti. Et sellise suure projekti teostamine kulgeb mõnevõrra aeglasemalt kui kavas oli, võib olla seotud ka sellega, et raamat trükitakse Eestist kaugel – Hongkongis. Usun, et see raamatuseeria pälvib väljaspool Eestit tähelepanu ning jõuab ka auhindamiseni. Ühel päeval, mil meediaruum Eestis on objektiivsemaks muutunud, tunnustatakse seda väljaannet ka siin.

Meediaruumist rääkides - Delfi ajakirjanik Vahur Koorits kirjutas, et Savisaar on hakanud ajakirjanike eest põgenema. Kahjuks pahatahtlik väide. Vaatame, kus oli Savisaar sel nädalal: algul Krusensterniga Sillamäel, seejärel Lõuna-Eestis lähetuses ning nüüd nädalaks ajaks puhkusel, sest Tallinna Linnavalitsuses ongi sel ajal ametlikult igal aastal kollektiivpuhkus. Põgenemisest kirjutamine on soovmõtlemine ehk lihtsalt luul.

Veel kirjutatakse, kuidas Savisaar püüdis raamatu ja ka Arsai fondi kohta oleva materjali saatmist Eestisse takistada ning olevat selle protsessi kaotanud nii Šveitsis kui ka Eestis. See pole aga õige. Šveitsi kaheastmeline kohus leidis mõlemas astmes, et Savisaar ei olnud selles fondis faktiliseks kasusaajaks, mistõttu puudub tal ka kaebeõigus. Seetõttu ei võtnudki kohus asja sisulisele arutlusele ning ei näinud mingit põhjust materjalide saatmisele kätt ette panna. Niisugune oli kohtulahenduse mõte.

Mis puutub Eesti kohtusse, siis praegu on Savisaare ja Kofkini kaebus Harjumaa maakohtu eeluurimiskohtuniku käes ja teel Tallinna ringkonnakohtusse. Kõikidest viguritest hoolimata, mida püütakse teha kohtuasja pidurdamiseks, jõuab see ühel päeval ometigi arutusele. Nii Savisaar kui ka Kofkin ja kõik teised, kes tunnevad ennast Arsai Investmendi fondiga seotuna, on sellest ülimalt huvitatud. Ja küllap nad seda ka saavutavad. Ja tegelikult on huvitav, kui vähe tähelepanu on pööratud sellele, et just Savisaar ja Kofkin on ise olnud need, kes on proovinud kõnealuseid asjaolusid Eesti kohtutes sisulise arutamiseni viia. Kui nad ise seda teevad, siis kuidas saab üldse juttu olla mingit asjaolude selgitamise pidurdamisest?

Võib küsida, et miks siis Savisaar üldse need asjad Šveitsi kohtus üles tõstis? Tema protest oli aga seotud Eestist Šveitsi läinud õigusabipalvega, kus Eesti prokuratuur kirjutas temast kui süüdi olevast isikust, lausa kriminaalkurjategijast, püüdes nõnda mõjutada Šveitsi kolleege. Kui Keskerakonna esimees sai teada niisugustest õigusabipalvetest, siis loomulikult ei saanud ta vaiki jääda ja ei kavatse seda teha praegugi.

Tunnen Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmena sügavat muret selle üle, mismoodi kasutatakse kõiki võimalusi, et mustata üht inimest, kes on juhtumisi suurima opositsioonierakonna ja pealinna juht. Tõepoolest on meedial õigus poliitikutele osutada kõrgendatud tähelepanu, kuid kas kellegi parklast väljasõitmise või mittesõitmise kajastamine eraldi rubriigina on ikka mõistlik tegevus?

Kas päevade kaupa erinevatelt avaliku elu tegelastelt küsimine, mida nad Savisaare rahaasjadest arvavad, on ikka objektiivne lähenemine? See ei näita neid meediaväljaandeid just kõige professionaalsemast küljest. Paljud meediaväljaanded justkui heidavad pidevalt kinda: „noh, Edgar, kas selle peale julged midagi vastu öelda...“.

Niipalju kui mina aga tean, suhtub Savisaar sellesse kärasse tema raamatute sarja ümber rahumeelselt. Korduvalt on teda enne valimisi samamoodi kotitud ja kolm aastat hiljem häbelikult nurga taga tunnistatud, et kõik see oli välja mõeldud selleks, et Keskerakonnalt toetust vähemaks võtta. Ega nüüdki teisiti lähe, arvab Savisaar, ja mina olen sama meelt.

Miks siis seda müüti üldse levitatakse kui tal õiget sisu ei ole? Kõige tõenäolisemalt seoses mõne kuu pärast toimuvate valimistega – vaja on ju mingit vastukaalu IRLi Raudse ja Stelmachi elamislubade afäärile; Kallase VEB fondile, Rosimannuste Autorollole ning Ossinovskite raha liigutamisele sotsiaaldemokraatide parteis. Inimesed ei ole aga nii naiivsed, et neid asju omavahel segamini ajada, usun ma. Küll on aga selge, et sumin mistahes toote ümber on igasuguse müügi parim instrument. „Tõde Eestist“ on saanud sel lugemishooajal ootamatu müügitoe sealt tiivast, kust poleks seda osanud lootagi.