See (kuri)kuulsaks saanud loosung sobib hästi iseloomustama taasiseseisvunud Eestis kõige rohkem valitsuses olnud erakonna ideoloogiat. Rahanumbrid, majandusnäitajad ja radikaalne parempoolsus – nii on oravapartei Eestit juhtinud.

Parlamendi- ja valitsuserakondade puhul peab erakonna juhtkond kindlasti analüüsima, milline on olnud erakonna mõju ühiskonnale ning millist poliitilist lähenemist ühiskond ning riik tervikuna vajab.

Kahtlemata on viimane aasta olnud peaministriparteile keeruline ning üldkogu eel võib juhtkond tunda suurt muret erakonna tuleviku ning lähenevate sügiseste valimiste osas. On ju erakondade populaarsusuuringud näidanud, et viimati toetas eelmise aasta suvel Riigikogu valitsevat koalitsiooni rohkem inimesi kui opositsiooni.

Reformierakonna jaoks pole kiita ka kohalike valimiste toetusnumbrid kogu Eestis. Riigikogu koridorides on sahistatud, et Reformierakond on oma kandidaatidele andnud loa või isegi soovituse kandideerida valimisliitude nime all ning üleüldse võimalikult vähe erakonna sümboolikat ja nime kampaanias kasutada. Sellest aga kaotavad eelkõige valijad, kes võivad saada näiteks valimisliidu "Sotsiaalne tasakaal" asemel pärast hoopis vastupidise, reformierakondliku poliitika.

IRL on nõrk partner
Paratamatult teeb Reformierakonna elu raskemaks ka koalitsioonipartneri IRL-i nõrkus. Kuigi siiani on suudetud näidata end valitsuse "hea" erakonnana ning rahumeeli lastud IRLil "kodukulud alla" loosungist tekkinud suppi üksinda süüa, siis mida valimistele lähemale, seda enam piirab Reformierakonna tugevust IRLi nõrkus. IRLi ministrite haldusalas päevavalgele tulevad üha uued probleemid ja skandaalid vähendavad rahva usaldust valitsuse vastu tervikuna ning järjest enam kõlab arvamus, et koalitsioon ei suuda riigis toimuvat terviklikult näha.

Pidev pealinnale "ära tegemine" on viinud valitsuserakonnad kohalike valimiste eel seisu, kus reformierakondlastest ja IRL-ikatest omavalitsusjuhid on riigi kursis pettunud, sest toe pakkumise asemel üha vähendatakse omavalitsemise võimalusi. Üheks valusaimaks teemaks on kõigile omavalitsusjuhtidele kriisiaegsed kärped, mille mõju tuntakse siiani – taastamata tulubaas on tekitanud lõviosas linnades ja valdades paigalseisu, kui mitte taandarengu.

Sellised lõpmatuseni kestvad rahanduspoliitilised piirangud (KOVide laenupiirang, kärbitud tulubaas) tekitavad omavalitsusjuhtides õigustatult trotsi, mis omakorda väljendub Reformierakonna ja IRLi madalates toetusnumbrites.

Milline võiks olla Reformierakonna suund, et hakata uuesti inimestele uuesti kinnistama oma usaldusväärsust ning asjatundlikkust riigijuhtimisel? Üks võimalikest võtmetest on kindlasti avatumaks ja inimkesksemaks muutumine, sest suhtumine, kus ministrid leiavad, et inimesed unustavad hinnatõusu või peaksid inimväärse pensionipõlve nimel loobuma oma kodudest, ei too kindlasti edu.

Linnast võiks vahel välja ka sõita
Võib-olla peaksid Reformierakonna juhtpoliitikud rohkem aega veetma ka Stenbockist ja Toompeast väljaspool. Keskerakonna fraktsioonile on saanud tavaks igal kuul sõita ühte Eesti maakonda ning korraldada rahvakohtumisi, külastada omavalitsusjuhte, haridusasutusi, ettevõtteid jne. Selline inimeste keskele minek annab poliitikutele reaalset tagasisidet, mida peab riigis muutma, et elada oleks võimalik ka Valga- või Võrumaal. Valitsuserakonna poliitikute jaoks peaksid olema sellised kohtumised iseenesestmõistetavad, sest nende käes on riigiaparaadi hoovad, millega muutuseid ellu kutsuda.

Samas pole Reformierakonnal süüdistada mitte kedagi teist peale iseenda – rahvas väsib sellisest olukorrast, kus räägitakse peatselt saabuvast edust, mis aga kuidagi inimesteni ei jõua. Selmet suureneb lõhe rikaste ja vaeste vahel ning maksusüsteemi õiglasemaks muutmise asemel reformitakse seda tulumaksuprotsenti langetades veelgi õhemaks.

Rahvas väsib sellisest olukorrast, kus kuuleb pidevalt „ebapädevatest“ omavalitsustest ning tajub ministrite arrogantsi nende iga esinemise juures. Eesti inimesed pole rumalad ning neile ei meeldi selline olukord, kus kõik opositsiooni algatused tuimalt maha hääletatakse soovimata neist ühtki sisuliselt arutada. Kui Reformierakonna eestvedamisel teatatakse, et Eestile pole vaja koolilõuna rahastuse suurendamist, tasuta koolitoitu gümnaasiumis, hambaravitoetust, alkoholireklaami piiramist, presidendi otsevalimisi, rahvaalgatust, pikemaperioodilist vanemahüvitist, pensionide tasuta kojukannet ja matusetoetust, siis see teeb inimesed väga nõutuks.

Kui Reformierakonna saadik teatab lastele energiajookide müüki piirava eelnõu arutelul, et äkki peaks ka puhastusvahendite müüki piirama, sest neid võib samamoodi juua, siis see teeb inimesed juba väga kurvaks. Sest selline erakond on unustanud inimlikkuse, unustanud selle, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Niisiis jääb üle soovida Reformierakonnale nende üldkogu eel julgust teha ka inimkeskseid otsuseid, mis aitaksid meie ühiskonda ühendada ja ebavõrdsust vähendada, sest riik ei ole vaid statistilised numbrid, mis tuleb iga hinna eest tasakaalu ajada. Mõistlikud otsused ja julgus oma harjunud rajalt kas või mõneks hetkeks kõrvale astuda võiksid anda tagasi Reformierakonnale inimlikkuse.