Juba teise oma partei ministri taandumine ametist, peaks olema peaministrile märk, et sama stiiliga enam edasi ei saa. Mitte üheski valdkonnas. Samas jätkub olukord, kus üks valitsuserakond on tagasi kutsunud juba kaks ministrit, aga partneri ministrid ei kavatsegi oma haldusalas valitsevate probleemide eest vastutust võtta. Olgugi, et tihti tunduvad IRLi ministrite möödalaskmised võib olla palju tõsisemad.

Kultuurilehe Sirp ümber toimunu polnud ju esimene märk sellest, et kultuuriministri valdkonnas on asjad käest ära ja rahulolematus suur. Kultuuritegijad ei muutunud rahulolematuks üleöö. Sirp oli lihtsalt viimane piisk selles karikas. Kuna Kaur Kenderi ametiaeg peatoimetajana jäi äärmiselt lühikeseks, siis pole õige siinkohal ka arutada, kas ta sinna sobis või ei. Küsimus on selles stiilis, kuidas ta ametisse sai - see näis jõuvõttena kultuuritegijate üle. 

Riigikogu Keskerakonna fraktsioon toetas Rein Langi umbusaldamist, sest ministrit olid umbusaldanud juba loomeliidud - seega polnud kultuuriminister enam sisuliselt kellegi minister. Mis aga selle kõigeni viis? Oma osa oli tõrjuvas suhtumises raamatukogude rahastamisse ning neile kohustusliku kirjanduse määramisel.

Oma osa oli MISA filmidel, mis rääkisid tuntud reformierakondlastest. Oma osa oli selles, et minister ei toetanud käibemaksumäära langetamist kultuuriürituste piletitele. Ja oma osa oli ka selles, et minister kärpis kohalike omavalitsuste kultuuriinvesteeringute raha. Ja vaatamata Langi survele otsustas kohus õnneks, et Mustpeade Maja peab kuuluma kultuuritegijatele.

Just need loetletud põhjused viisid olukorrani, kus Sirbi skandaalis ei hakanud kultuuriinimesed Rein Langi kaitsma, vaid hoopis vastupidi - mõõt sai täis ja usaldus kadus. Võin soovitada Reformierakonnale vaid üht - et uus minister saaks heakskiidu kultuurirahvalt, et suhtlemisega alustataks kohe ja sõbralikult, mitte jälle paar päeva liiga hilja.