Viimasel ajal on meedias tihti leidnud kajastamist teema, et ülekaalulised tarbivad ebaõiglaselt palju ressursist, mida me kõik usinalt riigikassasse kanname (Andres Võrk: kas haigekassat saab päästa "paksumaksuga"?). Lugesin huviga artiklit, kus leiti, et ülekaalulised peaksid ostma lennureisi jaoks kaks piletit. Samuti leiab järjest tihedamini meedias kajastust mõttearendus, et haigekassasse peaksid rohkem panustama rühmad, kes sealt rohkem tarbivad, olgu siis tegemist tubakasõltlaste, alkohoolikute või ülekaalulistega.

Erinevad mõttearendused saavad jõudsalt toitu populaarstatistika uuringutest ja teooriatest. Maailmas on leitud erinevaid funktsionaalseid sõltuvusi, mis seovad vööümbermõõtu, kaalu ja eluks määratud aastate keskmist hulka. Kindlalt võib väita, et ülekaalulisus suurendab oluliselt terviseriske ja seetõttu on erinevate uuringute kohaselt ülekaaluliste eluiga ka 10-20 aastat lühem. Selguse huvides tuleb mainida, et eluiga on ülekaalulistel lühem tagumisest otsast, kus meie riigis peetakse tavapäraselt kasinat pensionipõlve.

Vaadates meie maksusüsteemi ja sotsiaalmaksuseadust, on sotsiaalmaksu määr 33%, millest riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 20% ja riikliku ravikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 13%. Seega enamuse sotsiaalmaksust saab endale see osa riigieelarvest, mis tegeleb pensionitega. Kui me nüüd kõrvutame selle fakti asjaoluga, et ülekaalulised arvatavasti enda poolt teenitud pensioni eriti pikalt nautida ei saa, ei ole vist eriti vettpidav ka väide, et ülekaalulised tarbivad meie kõigi poolt kogutud ressursist ebaõiglaselt suure osa.

Tegelikult on keeruline väita, et ülekaal ei sõltu inimese enda tahtest. Samas sõltub inimese enda tahtest ka omandatav haridus, tööharjumused, vabaaja harrastused jne.

Paksumaksuga võib analooge tuua veel. Ma usun, et kehtib seaduspärasus, et madalama haridustasemega inimesed ja ebaregulaarsete tööharjumustega inimesed teenivad töötades vähem, kui kõrgema haridustasemega või regulaarse tööharjumusega inimesed. Seega on nende sissetulekult makstav sotsiaalmaks üldsummana väiksem. Järelikult on see koht, kus saaks arutada võimalusi maksumäära tõstmiseks, kuna nende panustatav osa on väiksem.

Samuti on ravikindlustuse järgi suurem vajadus ekstreemsemate spordialade harrastajatel või lihtsalt inimestel, kes suhtuvad hooletult jahedamatel aastaaegadel üleriiete kandmise vajalikkusesse – jälle üks koht, kus saaks protsendiarvutuse praktilist osa harrastada.

Kindlasti ei taha ma kirjutatuga õigustada või isegi propageerida ülekaalulisust, lihtsalt leian, et analüütik Andres Võrgu analüüsi põhjal kirjutatud „humoorikas“ artikkel ei ole eriti mitmekülgselt teemat käsitlev ja ka sõnakasutuselt nii soliidne, nagu end analüütikuks nimetavalt isikult võiks oodata.