Priit Simson: Novembrikuine iseseisvuspäev?

Lisaks 24. veebruarile ja 20. augustile leidub veel üks päev, mida on eri aegadel eri innukusega püütud iseseisvuspäevaks nimetada. Selleks on 28. november, mil Maapäev kuulutas end Eesti kõrgeimaks võimuks. Mõtet, et iseseisvuspäeva võiks tähistada mitte veebruaris, vaid novembris, kaaluti tõsisemalt 1920-30. aastatel.

Rahvussümbolid pole iial olnud nii pühad, et keegi neid revideerida ei tahaks. Trikoloori asemele on pakutud ristilippu, Estonia asemele Estlandi, sõdadevahelises vabariigis aga üritati paigast nihutada iseseisvuspäeva. Mõningatel hinnangutel tekkis Eesti riik enne kui Päts, Konik ja Vilms veebruaris iseseisvusmanifestiga lagedale tulid. Riiki võib tekkinuks lugeda juba 1917. aasta 28. novembrist, ehk siis tollal kasutatud vana kalendri järgi 15. novembrist kui Maapäev kuulutas end Eesti kõrgeimaks võimuks.

Ajaloolane Indrek Sirp, kes on lähemalt uurinud Eesti iseseisvuse loomist rahvusvahelise õiguse aspektist, kõneleb, et iseseisvuspäeva nihutajad võrsusid juristide seast. “Jah, sel teemal vaieldi enne Teist maailmasõda üsna palju ja juba tol ajal õigusteadlaste levinum seisukoht oli, et 28. november on just see alguspunkt, millest me võime lugeda Eesti riigi eksistentsi. Aga samal moel nagu ka tänapäeval oli sellel lähenemisel vastaseid,“ valgustab ajaloolane.

Sirp möönab, et õiguslike kriteeriumite järgi otsustades on tõepoolest alust pidada riigi tekkekuupäevaks 28. novembrit. “Esiteks Eesti Maanõukogu oli valitud tolle aja kohta demokraatlikul viisil ja oli rahvaesindus,“ mainib ta üldrahvalikkust. “Kui selline kogu võtab vastu otsuse ja kuulutab ennast kõrgeimaks võimaks maal, siis — mis asi riik on? Riik tekib siis kui on võim, on inimesed ja on maa-ala. Sellel päeval need kõik olid olemas.”

Teisalt polnud 1917. aasta novembrikuine otsus kaugeltki ühemõtteliselt tõlgendatav. 24. veebruari konkurentsieeliseks novembrilõpu kuupäeva ees on iseseisvuse otsene väljakuulutamine. 24. veebruari kasuks räägivad ka rahvusvahelised reaktsioonid. Sirp selgitab, et kui Maapäeva otsus jäi maailmal kahe silma vahele, siis veebruarikuisele iseseisvusmanifestile järgnes ridamisi de facto tunnustusi lääneriikide poolt.

Tartu Ülikooli ajalooõppejõud Eero Medijainen räägib, et kuna erinevate distsipliinide esindajad määratlevad riiki erinevalt, siis varieerub ka nende lähenemine riigi sünnidaatumile. Kuid 1920.-30. aastatel peetud vaidluste puhul pole küsimus ainult juriidiline. Ajalooteemalistest seisukohtadest paistab läbi päevapoliitiline sisu. Katsed iseseisvusmanifesti olulisust vähendada tulenesid mõnede ringkondade Konstantin Pätsu vastastest meeleoludest, sest Päts mängis 24. veebruaril puhul kandvat rolli: “Juristid sõnastasid selle probleemi, aga see peitus ilmselt 1920.-30. aastate sisepoliitikas. 24. veebruarisse suhtuti kui millegisse, millega oli seotud Konstantin Päts. Aga kuna ta 15. (28.) novembriga ei olnud seotud, siis võibolla vastukaaluks sellele demokraatlikult mõtlevad juristid pakkusid välja teistsuguse nägemuse asjast. See oli pigem poliitikute probleem. “

Medijainen nendib, et debatt kahe tähtpäeva üle sarnaneb oma politiseerituse poolest praegustele vaidlustele 1991. aasta 20. augusti tähtsuse küsimuses. Tema jaoks on 24. veebruarile pidamajäämine paljuski rahvusliku kokkuleppe küsimus, sest tava on juba pikalt toiminud. Kumbki ajaloolane ei lase end aastapäeva tähistades õiguslikest argumentidest kõigutada.