Priit Sibul: Õppetoetuste ja tasuta kõrgharidusega võidab tudeng ligi 10 000 eurot

 (27)
Priit Sibul
Priit SibulFoto: Andres Putting

Eesti kõrghariduses oli tänavune sügis mõneti ajalooline, sest viimast korda astusid noored ülikooli nii tasuta kui ka tasulistele kohtadele.

Järgmisest õppeaastast muutub täiskoormusel õpe kõigile kõrgkooli sisseastujatele õppemaksuvabaks. Et tasuta kõrgharidus rakenduks täielikult, hakkavad järgmisest sügisest uue korra järgi sisseastunud üliõpilastele kehtima ka uued vajaduspõhised õppetoetused.

Uus õppetoetuste süsteem saab olema tasuta kõrgharidusele oluline täiendus, kuna see võimaldab üliõpilastel keskenduda peamisele – oma õpingutele. Uute õppetoetustega toetatakse rahaliselt halvemas sotsiaalmajanduslikus olukorras olevate üliõpilast täiskoormusel õppimist, et nad saaksid õpingutele pühenduda ja ei peaks ülikooli kõrvalt täiskohal tööd rabama. Selleks saab hinnanguliselt kuni 37% tudengitest taotleda vajaduspõhist tudengitoetust 135 eurot kuus ehk pool Eesti alampalka. Võrdluseks olgu öeldud, et tänast 55 euro suurust õppetoetust, mida makstakse õpitulemuste alusel, saab napilt üle 10 000 tudengi ehk umbes 15 protsenti õppuritest.

Kes kvalifitseeruvad vajaduspõhise alla?

Uued õppetoetused asendavad tulevast aastast järk-järgult praegused toetused. See tähendab, et kõik, kes astuvad ülikooli 2013. aasta septembrist, saavad toetusi uue süsteemi alusel. Selleks on järgmise aasta riigieelarves õppetoetuste jaoks eraldatud täiendavalt 3,6 miljonit eurot. Vajaduspõhiste õppetoetuste täies mahus rakendamisel kasvab õppetoetuste kogumaht 17 miljoni euroni ehk õppetoetuste maksmiseks riigieelarvest eraldatav summa suureneb võrreldes tänavuse aastaga, mil õppetoetusteks on ette nähtud 8,8 miljonit, kaks korda.

Seotud lood:

Mida tähendavad uued toetused tudengitele? Näiteks üliõpilasele, kes on majanduslikult alla keskmise jõukast perest ja õpiks senise kõrghariduskorralduse (kehtib kuni järgmise aasta sügiseni) alusel tasulisel õppekohal ja ei kvalifitseeruks õpitulemuste alusel saama õppetoetust (mida saavad vaid parima õppeedukusega tudengid), tähendab tasuta kõrghariduse ja uute õppetoetuste rakendumine ligi 10 000 euro suurust võitu bakalaureuseõppe jooksul. Aastas teeks see umbes 3350 eurot ehk 10x135 eurot uutest õppetoetustest ja 2x umbkaudu 1000 eurot oleks kokkuhoidu õppemaksu pealt.

Uusi toetusi hakatakse maksma vajaduspõhiselt. Sõna „vajaduspõhine“ tähendab, et õppetoetused lähevad nendele üliõpilastele, kes seda majanduslikel kaalutlustel kõige enam vajavad ehk üliõpilastele, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri (täna on see 280 euro suurune sissetulek pereliikme kohta). Selline on näiteks pere, kus kahte last üksi kasvatava ema brutokuusissetulek on 1050 eurot kuus. Kui ülapool vaesuspiiri elavate tudengite puhul võib eeldada, et üliõpilane saab oma elamiskulud katta vanemate, osalise töötamise ja vajadusel õppelaenu toel, siis alla vaesuspiiri sissetulekutega üliõpilasel on õppimise toetamiseks vaja ka riigipoolset panust, sest nende üliõpilaste vanematel on võimalused lapse toetamiseks selgelt piiratumad.

Loomulikult võib vaielda selle üle, kas riik toetab tudengeid piisavalt ja kindlasti on üksjagu ka neid, kes usuvad, et riik peaks kõiki üliõpilasi 100-protsendiliselt üleval pidama. Mina nii ei arva. Ka Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) peasekretär Jose Angel Gurria tõdes alles hiljuti, et Eesti peab kasutama oma rahalisi vahendeid võimalikult vajaduspõhiselt ning tõhusalt.

Toetused on üliõpilastele loomulikult olulised, kui nad ei ole kunagi olnud üliõpilaste sissetulekul määraval kohal: üleeelmisel aastal moodustas Eurostudent IV uuringu järgi üliõpilaste sissetulekuallikatest üksnes 18% riigi toetus. Ülejäänud eluks ja õpinguteks vajalik saadi mujalt. Piiratud ressursside juures tuleb toetada eelkõige neid, kellel on toetust kõige enam vaja ja kellel ilma tasuta õppe ja igakuiste riigipoolsete toetuseta tuleks õpingute asemel peaasjalikult töötamisele keskenduda või kellel ülikooliuksed majanduslikkudel kaalutlustel ehk üldse suletuks jääksid. Ideaalis ei tohiks ühelgi võimekal inimesel jääda soovitud haridus majanduslikel põhjustel omandamata ja selle poole me tasuta kõrghariduse ja uute õppetoetustega püüdlemegi.

Osa nüansse nõuab veel arutamist

Õppetoetuste eelnõu on parlamendis esimese lugemise läbinud. Edasiseks mõtlemiskohaks eelnõu menetlemisel on, kuidas saaks muuta uut toetuste süsteemi paindlikumaks. Kindlasti väärib arutamist, kas summalt natuke väiksemaid õppetoetusi võiks näiteks laiendada nendele üliõpilastele, kes napilt nn. vajaduspõhisuse alla ei kvalifitseeru. Näiteks need üliõpilased, kelle sissetulek pereliikme kohta on 280 euro asemel 290 eurot. Kindlasti arutame ka võimalust, et nendel üliõpilastel, kellel jääb napilt 100% õppekavast täitmata ja täidavad näiteks 85% ja enam, et ka neil säiliks võimalus pretendeerida vajaduspõhisele toetusele. Samuti tuleb selgeks vaielda, kas üliõpilasele makstav õppetoetus läheb tuluna arvesse pere toimetulekutoetuse arvestamisel. Kardan, et selle arvestamine toimetulekutoetuse hulka võib mitmetel juhtudel viia olukorrani, kus õppetoetust saava tudengi tõttu jääb toimetulekutoetusest ilma tema hoopis teises linnas elav perekond, kes aga toimetulekutoetust normaalseks äraelamiseks väga vajab.

Oluline on, et vajaduspõhiste toetuste kõrvalt ei ole unustatud ära kõige tublimate motiveerimist. Selleks töötatakse lisaks vajaduspõhistele õppetoetustele välja ka õpitulemustel põhinevad stipendiumid, mida sarnaselt praegu kehtivatele toetustele, hakkavad saama väga heade õpitulemustega tudengid.

(Autor on Riigikogu kultuurikomisjoni liige, IRL.)