Priit Hõbemägi: Võitlus raamatukogude "kartlandiseerumise" vastu

 (113)
Priit Hõbemägi: Võitlus raamatukogude "kartlandiseerumise" vastu
Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Kultuuriministeeriumi üllitatud maaraamatukogude soovituslik "ostunimekiri" on julge katse kultuuris terade ja sõkalde vahel vahet teha. Kuid kas see on üldse võimalik?

Kultuuriministeeriumi eesmärk on, et maaraamatukogude lugejad ja laenutajad loeksid edaspidi peale kõige muu ka "õigeid" raamatuid ja ajakirju, kuhu kuulub ainult riigi toega kirjastatud kultuuriajakirjandus ja võitlustel auhinnatud raamatud. Ministeerium põhjendab seda vajadusega tagada, et "kõigil inimestel oleks võimalik lugeda kultuuriajakirjandust ja Eesti kirjanduse paremikku." Normeerimise põhjustas Barbara Cartlandi naistekate menu mingis laenutajate edetabelis.

Cartlandil polegi nagu mõtet pikemalt peatuda. Kui ikka muud ei jaksa lugeda, siis loetagu kasvõi tema naistekaid. Peaasi, et loetakse! Juba lugemise ja raamatulaenutamise fakt ise on kiiduväärt. Oletame, et Cartlandidega on nüüdsest lõpp. Riiulitele kopsatavad Mihkelson, Baturin ja teised elavad eesti klassikud. Sirp, justnagu rahvaraamatukogude vallutuseks valmistunud, uuenenud kaanekujundusega Akadeemia ja teised väljaanded võtavad sisse paremad kohad otse sissekäigu juures. Eelduseks on justkui, et tegu on püha kraamiga, mis rahvaraamatukogu lugejad ja laenutajad kultuursemale elule pühendab.

Seotud lood:

Kultuur ei pühitse nagu püha vesi

Kuid võimalik on ka teistsugune lähenemine, mis omakorda lähtub kultuuriprotsessist endast. Ma ei taha üle- ega alahinnata ei rahvus-, süva- ega massikultuuri, kuid kõik pole nii lihtne kui esmapilgul paistab. Jah, Loomingus ja Vikerkaares on tihti head kirjandust sees. Kuid kultuuriajakirjandus üldisemalt on tihtipeale geto, suletud ala, kus kunstiinimesed oma asja ajavad. Kuna teised sellest hästi aru ei saa, siis ümbritseb seda pühapaiste ja kritiseerida ei julgeta. Kultuuriajakirjanduses tegutseb suur hulk inimesi ja kiibitsejaid, kellele kultuur on peatoiduse andjaks. Nii see ongi mõeldud - et näiteks riik toetab kultuuriväljaandeid ja need maksavad kultuurist kirjutajatele honorari, mille eest viimased saavad osta herneid ja sinki. Häda on aga selles, et suur osa kultuuriajakirjandusest on tehtud samasugustele kultuurist elatujatele ning kultuuritegijatele. Ja kuna tänapäeva kultuur on juba ammu muutunud väga keeruliseks, siis ilma spetsiaalseid taustateadmisi, teooriaid ja kontseptsioone tundmata nende kirjutistest hästi aru ei saa. Aga nii see kord juba on läinud.

Tulemuseks ongi see, et kultuuriinimesed räägivad omavahel ja omas keeles. Muidugi pole see ainult kultuuri ja mitte ainult Eesti probleem, samamoodi on ka näiteks õigus- ja teaduskeelega, aga see on teine teema. Kunstiteadlaste professionaalne argoo ei ole tavakodanikule mõistetav, nagu ei saa me aru ka vangide žargoonist. Ja mis sa siis ikka loed, kui üks teatrikriitik kirjutab kümnele teatriteadlasele näidendist pikalt ja ilmatu keeruliselt, aga millest etendus rääkis, ei tule isegi kordagi jutuks? See on näide elust enesest...

Ebaaus konkurents erameediale

Aga kultuuriministeeriumi nimekiri tähendab veel palju muudki. See on muuhulgas ebaaus konkurents Eesti "mitteriiklikele" ajalehtedele ja ajakirjadele. Sest kui rahvaraamatukogud võtavad soovitust tõsiselt ja kasvõi igaks juhuks asuvad tellima kõiki kultuuriajakirju, siis jääb selle arvelt vähem raha muu ajakirjanduse tellimiseks. Ühtlasi suurendab see oluliselt riigimeedia tiraaže. Need tiraažid on tillukesed, kuid kultuuriministeeriumile nii armsad. Üsna kaval nipp, panna raamatukogud tellima riigi rahakoti peal välja antavaid kultuuriväljaandeid riigi enda toetusraha eest! Mitu korda siis ühte asja kinni maksma peab?

Tahan kinda heita ka kultuurinimekirja eeldatavale automaatsele väärikusele. Vale oleks arvata, et sõna kultuur suudab pühitseda kõike, mida selle nime all avaldatakse või tehakse. Kultuur on samasugune inimliku tegutsemise, sealhulgas ka eksimiste, pettuste ja õnnestumiste ala nagu iga muu inimtegevus. Kultuuri teevad inimesed, mitte pühakud. Auväärses ajakirjas ilmunud artikkel ei tähenda, et see lugejat tingimata kõnetaks või isegi huvitav lugeda oleks. See, et mõni teos on võitnud ühe või teise auhinna pole veel mingi garantii selle kohta, et tegu on hästi loetava teosega, mis lugejat haarab. Auhindu võivad saada igasugused veidrused. Žüriid teevad mõnikord poliitilisi, mitte professionaalseid valikuid. Kes žüriides on istunud, teavad seda väga hästi, ning kirjandusžüriid pole mingi erand. Mõnikord saab auhinna see, kelle kohta keegi ei julge öelda, et jutt on tegelikult jama, mõnikord aga see, kes on juba kümme aastat oma järjekorda oodanud. Ja ausalt öeldes - isegi suured maailmakirjanikud annavad välja keskpärast või isegi viletsat toodangut. Kui oma "nipp" ja oma lugeja on käes, siis võib teinekord torust tulla mida iganes. Ja miks peab uskuma väidet, et mingi auhinna saanud raamat hakkab kindlasti kuuluma ka Eesti kirjanduse "paremikku"? See selgub ju alles kümnete aastate pärast ja mitte žürii, vaid lugejatel valikul. Žürii valik on tegelikult vaid asjatundjate vihje, et "sellest poisist võib asja saada".

Kas kirjandust saab mõõta?

Selline soovide nimekiri tekitab raamatukogutöötajates alateadliku või teadvustatud soovi olla ülemustele meelepärane, ja vältida neile vastumeelseid oste. Tellid mingi Cartlandi ja ongi häda käes! See on inimlik ja arusaadav, sellise efekti olemasolu võib iga psühholoog kinnitada. Igaüks tahab oma leiba edasi teenida ja mingite raamatute pärast ei ole mõtet endale tuliseid süsi pea kohale koguda. (No aga see pagana Coelho, mõtleb murelik raamatukoguhoidja, on see nüüd ka põlu all või mitte?)

Tõenäoliselt tekitab nimekiri ka keerulise seisu meelelahutusliku tõlkekirjanduse ostmisel rahvaraamatukogudesse. Loomulikult on raamatukogude juhatajad haritud ja asjatundlikud inimesed, aga asi pole selles. Kuidas üldse kirjandust mõõta? Kust algab "kultuur" ja kust algab meelelahutus? Kuidas neid eritleda? Aga kui nad on kokku sulanud - ja tihtipeale ongi! Mis meetodit kasutada, et mitte oma raamatukogu tahtmatult kartlandiseerida ja kirjandusnõunikule silma hakata? Nendele küsimustele ei olegi vastust, kuid nimekiri näib eeldavat, et kultuuri on võimalik jagada "väärtuslikuks" ja "väärituks".

"Kultuuri puhul on oluline, kuivõrd see on elus, mitte mitu tonni surnud proosat see kätkeb. Mõni kultuur või kultuurivaldkond võib olla teistest üle sellega, et on elavam või tekitab rohkem elurõõmu, seda aga saab ainult tunda, mitte statistiliselt mõõta. Võideldes raamatute eest, mis meile korda lähevad, ei saa piirduda müügi, trükiarvu, nimetuste hulga, uudiste, kultuurisündmuste, töö, kulude, ükskik millise mõõdetava suuruse kasvatamisega. Oluline on loominguline elujõud, mida saab tunnetada, kuid mitte mõõta, mis annab meile teada, kas oleme õigel teel, isegi kui selle edendamiseks ei ole reegleid paika pandud." Nii kirjutab Gabriel Zaid teoses "Liiga palju raamatuid" (Loomingu Raamatukogu 2011/40)

Kultuuri muutmine "soovitud" ja „mittesoovitud“ osadeks on iseloomulik diktatuuridele. Eesti Vabariik muidugi pole diktatuur. Ja kultuuriminister pole diktaator. Ja seepärast ongi imelik sellise nimekirja tekkimine, mis püüab ühes kultuuri osas, kirjanduses, terasid sõkaldest eraldada. Võibolla on põhjus selles, et "soov haarata mikrofon ja allutada (maailm) oma tarkadele sõnadele ja headele kavatsustele on üllas kiusatus," nagu kirjutab Gabriel Zaid...

(Samal teemal arutlevad Kuku raadio Keskpäevatunnis täna, 7. jaanuaril ka Priit Hõbemägi, Rein Kilk ja Ainar Ruussaar.)