Kui räägitakse sellest, et vene teatrit kui institutsiooni nagu ei olegi, siis on see õige. Pole sellepärast, et teater ei sekku oma vaatajate jaoks olulistesse ühiskondlikesse probleemidesse, ei otsi neile vastuseid, ei ärrita ega nõua/paku lahendusi.

Vene teater ei ole sotsiaalne. Isegi 80ndate aastate ahistavates oludes oli eesti teater palju sotsiaalsem kui vene teater Eestis tänapäeval. Ridade vahelt lugemine oli vaataja jaoks teine kirjaoskus ja teater oskas seda kasutada. Võiks arvata, et kui eestlastel pole seda oskust enam vaja, siis Eestis elavatel venelastel on.

Aga miks ei põle Vene Teatris ideed ja küünlad? Kui kuskil oleks hunnikus tuleohtlikku materjali ühiskondlike teemade jaoks, siis just nimelt Vene Teatris, mis peaks tegelema Eestis elavate venekeelsete inimeste ajaloo, ängide, identiteedi, hirmude ja lootustega. Ma küll usun, et sellised kirglikud lavastused tõmbaksid endale kõigi kultuurihuviliste tähelepanu ja tekitaksid põnevaid debatte.

Miks Vene Teater selliste asjadega ei tegele? Kui Eduard Toman sai mängida lapsikus, “davaite-žitj-družno”-stiilis vändatud seebiseriaalis „Eestlane ja venelane“, siis miks ei võiks ta rahvastevahelise teemaga tegeleda dramaatilises võtmes? No kas või näiteks monoetenduses umbkeelsest küüditajast, kes meenutab ja kaalub oma eluteed?

Üks põhjus võib olla selles, et teater kardab. Kardab eeskätt pahandusi võimudega, kui kritiseeritakse ametlikku ajalookäsitlust või venekeelsete Eesti elanike olukorda; ning kardab, et pahanduse tagajärjel vähendatakse karistuseks riiklikku toetust. Või tehakse muid vastikuid takistusi.

Kõrgemal tasandil pole see aga ainult teatri süü. Teater peab kinni püüdma zeitgeisti, ajastu hõngu, et seda vaatajateni tuua.

Mis saab olla Eestis elavate venekeelsete inimeste kõige tähtsam teema? Muidugi on see ellujäämise strateegia. Eestlased on jäänud, sest nende strateegia oli ellujäämine iga hinnaga. Venekeelsed? Mis saab neist Eestis saja, kahesaja, viisesaja aasta pärast? Mis on nende teed, mille vahel valida?