Priit Hõbemägi: Ukraina muskliteta demokraatia
Küsimus on selles, miks ajal, mil Ukraina võimud peavad näitama otsustavust ja tegutsema operatiivselt, nad tegelikult mitte midagi sellist ei tee. Rahvusvahelise toetuse taustal on Ukraina saanud maailmast ka massiivselt goodwill'i ehk head tahet, positiivset tähelepanu, toetuseavaldusi. Kuid ikkagi jäävad Ukraina enda sammud lühikesteks või venivad nagu tõrv katuseräästas.
Miks Ukrainal on võtnud nii kaua aega, et asuda organiseeritult venemeelsete jõukude vastu rünnakule, nagu seda alles viimastel päevadel Slovjanskis on tehtud?
Tundub, et üks põhjus on see, et Ukrainal lihtsalt pole, kellega vasturünnakule minna. Sõjaväelastel pole motivatsiooni oma nahka turule vedada ja kas see üldse on mingi sõjavägi, kui puudub moraal ja moodne tehnika? "Tahan öelda ausalt, et praegused jõustruktuurid pole suutelised operatiivselt võtma kontrolli Donetski ja Luhanski oblastis toimuva üle," rääkis presidendi kohusetäitja Olexander Turtšõnov.
Kellele Ukraina kaitsevägi üldse allub? Ma mõtlen mitte formaalselt, vaid pigem informaalselt. Kes on tegelik autoriteet? Üha enam hakkab tunduma, et Ukraina kaitsevägi on tegelikult hoopis Janukovõtši-, mitte Turtšõnovi-meelne.
Oluline asjaolu on slaavlus. Kas sõjaväevormis slaavlane hakkab tulistama teist sõjaväevormis slaavlast? Ukrainas paistab, et ei hakka.
Nagu ma olen aru saanud, on Ukraina relvajõud ka näruses seisundis ja vanamoodsa tehnikaga. Mõlema arendamisega pole tegeletud aastakümneid. Seetõttu on usaldusväärseid väeüksusi väga vähe ja neid tuleb kiirustades juurde luua. Selleks taastati Ukrainas ajateenistus, mis alles eelmisel aastal lõpetati. Seda kõike arvestades ei saa uued väeosad olla väga tõhusa väljaõppega.
Mind vaevas ka küsimus, kuidas saavad "kohalikud elanikud" hakkama kahe lahingukopteri allatulistamisega? Aga see küsimus lahenes kohe, kui ühes sündmuspaigalt tehtud videos oli näha rahvahulgas sebivat meest, kes kogenult kandis õlal reaktiivmürsuseadeldist. Võib ju väita, et sellise relva saab osta kohalikust tarbijate kooperatiivi kauplusest, kuid isegi sel juhul pole see välgumihkel, mille kasutamisega iga külamees hakkama saab. Selles ma ei kahtlegi, et "rohelised mehikesed" ehk vene relvajõudude maskeeritud liikmed selle töö ära teevad.
Kui otsad kokku tõmmata, siis jääb mulje, et praegune Ukraina valitsus vaevu suudab või ei suudagi kontrollida oma territooriumi ega sõjaväge. Ja tõenäoliselt pole asi palju parem ka salateenistuste ja korrakaitsega, mis kõik on Janukovõtši aegsed korrumpeerunud ja ebausaldusväärsed struktuurid.
Ja see kõik kokku teeb murelikuks. Ainult presidendivalimiste ja sanktsioonidega seda konflikti ei lahendata. Kui Kiievil õnnestub nüüd Slovjansk venemeelsetelt tagasi võtta, siis sisendab see usku sellesse, et Ukraina iseseisvuseks vajalikud musklid hakkavad vähehaaval kasvama.
