Priit Hõbemägi: Tere tulemast Eestisse – alanduste ja õuduste maale

Teated ajalehtedes, et Sofi Oksaneni romaani “Puhastus” lavastus on Inglismaal laineid löönud, ei rõõmusta ega tee head meelt. Nüüd on lihtsalt veel üks koht maailmas juures, kus Eesti kuvand seotakse välismaalaste jaoks teise maailmasõja ja ühe Euroopa metsakolka alanduste ja õuduste ajalooga.

Kas see on ikka hea idee – tutvustada Eestit maailmale jätkuvalt kui stalinistliku vägistamise ohvrit? Kui näiteks kellelegi tuleks pähe kirjutada muusikal “Reisilaev Estonia hukkumine”, a la Titanic ja sellega õnnestub Euroopas kuulsuse ree peale saada, siis kas see on just see, mida Eesti kuvand maailmas vajab?

Lugesin Postimehes 2. märtsil ilmunud reportaažist Londoni “Puhastuse” etenduselt, et esimese viie minuti jooksul lava kohale tõmmatud ekraanil toimunud alandamisstseenid tõid saali ahistava intensiivsuse… et Guardiani ajakirjanik pigistas raevus pastakat… et pinge sööb ka läbi suletud silmade nagu hape… et etenduselt ei saa põgeneda, ei saa end toimuvast välja lülitada, ei saa sündivat ignoreerida. See on lavastuse meisterlik kirjeldus ja ma kiidan Urve Eslase nõtket sulge.
Samast artiklist loen, et Sofi Oksanen on viinud teadmise Eestist ja meie ajaloost miljonite ja miljonite muu maailma suhtes veidi ignorantsete vana Euroopa kodanikeni. Ja siin tunnen, kuidas ajaloole tõmmatakse ideoloogiline kott pähe ja kõike järgnevat tuleb mõista ainult ühes, “ajalooliselt õiges” võtmes.

Mis on “Puhastuse” mõte?
Kuid kas “Puhastuse” mõte on tõesti Eesti ajaloo alanduste viimises nende tuimade vana Euroopa kodanikeni? 

Kui tegu on kunstiteosega, siis ei ole üldse oluline, kus sündmustik toimub. Hamlet ja Macbeth võivad olla igal pool, kasvõi Alam-Kolka külas, nagu me teame.
Lavastuse pealisülesanne on ikka midagi muud – näidata seda, miks ühed inimesed on suutelised teisi alandama ja teised jälle ei ole. Ja kui õudne see kõik on. Ja et me ise ära tunneksime, kui kurjus meis pead tõstab. Ja siin ongi veelahe – kas lavastust propageeritakse ja kirjeldatakse kui õppematerjali Vene ohu eest hoiatamiseks Eesti näitel või kui üldinimlikku tragöödiat inimlikust kurjusest ja ajaloo ülekohtust?

Kui Eesti oleks Oksaneni raamatu kõige tähtsam fookus, siis poleks sel teosel maailmas mitte mingit vastukaja. Kogu vastukaja on sündinud sellest, et raamat ja näidend räägivad sellisel üldistuse tasemel, et see on mõistetav kogu maailmale, või vähemalt mingile osalegi sellest.
Mida vähem selle kõige juures Eestist juttu, seda parem. See niimoodi sarnaneks teos kerjusele, kes kiriku trepil oma vermeid ja haavu näitab ja vastutasuks annetusi (tähelepanu) nõuab: “Näete kui õudne? Aga kas teate, kes seda tegi? Ma kohe jutustan teile meie tillukese tubli maa õnnetusterohkest ajaloost…”

Kui kaua on vaja veel Euroopat õpetada?
Eesti ajaloo jubedused ei peaks koormahobustena kõndima kunstilisse vormi rakendatud ideoloogilise vankri ees ja aeg oleks sellele tõele silma vaadata. 

Kui kaua on vaja mingite muude tegevuste arvelt mängida Euroopa ajaloo õpetajat? On ju täiesti selge, et see on Mission Impossible ja ühel hetkel tuleb sellest loobuda. Kakskümmend aastat on just paras aeg. 

Kahtlen, kas Sofi Oksaneni teos on ikka “tuletanud Euroopale meelde totalitaarse korra ohtusid, isegi kui nad ei ole valmis seda kuulama”. Kui brittidest rääkida, siis ütleb Oksanen ju ise Urve Eslasele antud intervjuus, et britte ei huvita ei tõlkekirjandus ega okpuatsiooniteema. “Puhastust” ei mängita ka Londoni kesklinna teatrites, vaid ühes pisikeses, Theatrumit meenutavas Ida-Londoni teatris. Olgu, lisame juurde raamatu tõlke. (Üldse olevat Suurbritannias väljaantavatest raamatutest tõlkeraamatuid alla kolme protsendi.) Kas saab siit järeldada, et Oksaneni “Puhastus” teeb nüüd ära selle, mida brittide endi maailmakuulsa kirjaniku George Orwelli “Loomafarm” ja “1984” ei suutnud teha?

Me pole veel minevikust vabanenud
See oli vist Marju Lauristin, kes ütles, et niikaua kuni eestlased pole suutnud oma hinges läbi töötada teise maailmasõja traumasid, ei saa me edasi minna. Me takerdume ikka ja jälle oma läbitöötamata minevikku. Oleme ikka põlvili, hoolimata juba kakskümmend aastat kestnud iseseisvusest. Ei saa tõusta jalule ja julgelt edasi minna tuleviku poole, sest minevik on nagu pomm jala küljes. 

Ma ei kutsu üles unustama ajalugu ega andestama neile, kes pole andestust palunud; ma ei kutsu üles ajaloo vastu ükskõikne olema ega mitte nautima head kunsti, mistahes teemat see kajastab.
Aga ma kutsun üles mõtlema selle peale, kuidas oma ajalooga edasi elada, ilma oma haavadelt pidevalt korpa maha kraapimata.