Sel nädalal pandi viimane punkt arstide streigile – arstid, õed ja hooldajad said soovitud tulemuse kätte. Hoolimata sellest, kas arst käib üle nädala Soomes tööl või peab erapraksist, hoolimata sellest, kas ta teenib 1700 või 4000 eurot kuus. Ei vaielda enam selle ümber, kas palgatõusu rahastatakse voodikohtade hinnatõusu või visiiditasu tõusu arvelt.

Millegipärast ei räägita enam arstide lahkumisest. Või usub keegi tõesti, et nüüd on arstide äraminek Põhjamaadesse peatatud? Või et meditsiinisüsteemi ootavad suured muudatused, nagu streigi alguse nõudmistes avaldati? Et “tegelikult on asi selles, et tervishoiusüsteem tuleb põhjalikult ümber korraldada?”

Ei, streigi eesmärk oli lihtne “Raha kohe kätte ja lauale!”, ülejäänud suured asjad olid niisama jutuks head. Üldiselt võib tunda head meelt, et õdede-hooldajate suhtes on nüüd sotsiaalset õiglust rohkem kui enne, ehkki arstide osas jäi paljugi vähemalt mulle hinge kipitama.

Ka õpetajate palk tõuseb. Seegi on õiglane, muidugi. Lasteaednikud ootavad järjekorras. Ka neil on õigus. Ja loomulikult tahaks, et meie tervis ja meie lapsed on inimeste kätes, keda majanduslikud mured ei rõhu. Et nad teevad oma tööd rõõmu ja keskendumisega.

Ka Eesti piloodid töötavad välismaal

Nüüd on järjekord jõudnud Estonian Airi pilootide kätte. Siinkohal jookseb küll juhe kokku. Sotsiaalseid argumente, nagu arstide ja õpetajate puhul, ei ole. (Lennufirma salongitöötajad pealegi oma kollektiivlepingu juba sõlmisid.)

Estonian Airi uus president imestab, majandusminister Juhan Parts imestab, riiklik lepitaja imestab – kuidas siis olukord nii pakiliseks läks? Igaühel on oma seletus.

Lendurite töötasud on prisked, paljud neist töötavad Soomes. Lendurite streik on avalikkuse silmis otsapidi juba seotud Estonian Airi pankrotti minekuga. See ei tõota avalikkuse kaastunnet, olgugi et ka Estonian Airi mainest pole suurt midagi järele jäänud. Aga rahvusliku lennukompanii pankrotile kaasa aidata – see on karm süüdistus.

Lähemates välisriikides töötab umbes kolmkümmend eesti pilooti, Estonian Air pakub tööd veidi üle kuuekümnele piloodile. Samal ajal on Estonian Air palganud piloote ka välismaalt.

Eesti Ekspressis teatas lennufirma pressiesindaja Ilona Eskelinen tänavu augustikuus, et alates 2010. aasta detsembrist on palgatud 17 välisriigi kodanikust pilooti Itaaliast, Soomest, Hollandist ja Hispaaniast, kellele lisanduvad 8 hiljuti töölevõetud ajutist rendipilooti.

Ajaleht kirjutas, et „kuna “kontraktikutele” makstakse palka neid vahendanud rendifirma kaudu, toob see kuuldavasti kaasa olukorra, kus välismaalaste töötasu on suurem kui kohalikel pilootidel pärast Eesti riigimaksude mahaarvamist. Lendurite palgad on keskmiselt 4500 eurot kuus.”

Taustaks veel see, et samal ajal koolitatakse Eestis uusi piloote kogu aeg peale, kellel aga lennutundide vähesuse tõttu on keeruline vanemate olijatega konkureerida nii kodu- kui ka välismaal.

Rohkem kui peaminister teenivad piloodid ei nõua streigiga siiski palgatõusu, vaid soovivad “kollektiivlepinguga reguleerida lennuohutust tagavat ja üleväsimust vältivat töö- ja puhkeaega, sotsiaalseid garantiisid, mis hõlmavad koondamise regulatsiooni ja vanemusjärjestust, mis tagab ettevõttes kogenud pilootide kaadri ning korra ja läbipaistvuse pilootide edutamisel ja koondamisel.”

Pankroti veerel vankuva lennufirma pilootide töövõitlus lubab meile vaatamiseks uusi “rituaalseid poose”, kui laenata Harri Taliga väljendit ning pealtvaatajatele võimalust võtta poolt või vastuseisukohti streikimise kui sellise suhtes.

Riik nõudku efektiivsust

Riik paistab streikijatele olevat nõrk vastane – pressi aga peale, hoia valitud kurssi ja piiks-piiks – raha tuleb! Efektiivsus tervikuna muidugi aga ei tõuse, ja sellest isegi ei räägita.

Erafirmades on olukord hoopis teine. Tahad palka juurde – siis tõesta kõigepealt, et selle raha eest teed rohkem, kiiremini ja paremini tööd kui varem. Palk tõuseb siis, kui tõuseb efektiivsus. Majanduse seisukohalt on see lahendus õige. Efektiivsuse tõusust saadud raha laekub riigile maksudena, kuid jagatakse riigi poolt laiali ilma uut efektiivsust nõudmata. Ühed pingutavad, teised mitte.

Mis ma tahan sellega öelda? Et valitsus ei tohi olla nagu pehme kott, millest saab lihtsa vaevaga maksumaksjate raha välja tümitada.