Priit Hõbemägi: Miks Postimees Puna-Hiinat kiidab?
Tõelises kommunistlikus stiilis on lehes fotod, kus Andrus Ansip, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Urmas Paet jt kõrged ametlikud isikud kätlevad Hiina kõrgete ametnikega. Jääb mulje, et pole parimaid sõpru kui Hiina ja Eesti, muidugi, kui mäe ja sipelga suhteid saab sõpruseks nimetada.
Eriti jahmatav on lehes ilmunud artikkel „Tiibet: 60 aastat pärast rahumeelset vabastamist“, mis on sisaldab lauseid nagu „Tiibeti sotsiaalne ja majanduslik areng saavutab nüüd uusi kõrgusi; iga linn ja küla on varustatud interneti ja telefonidega“ jne. Nagu loeks Pravdat! Dalai-laamat pole Tiibeti artiklis kordagi mainitud...
Pärast dalai-laama vastuvõtmist Eestis järgnesid Hiina karistuslöögid Eesti väravasse – topeltmaksustamise lepingu edasilükkamine, Eesti saadiku korduv vaibale kutsumine Pekingis, segadused Andrus Ansipi sõiduga Hongkongi.
Propagandamürsk Eesti suurimas päevalehes Postimees mõjub pärast seda näkkusülitamisena. Kõigepealt üleannetule jalaga tagumikku ja siis heade kommete õpetus kogu rahvale lahe vahel lugemiseks, et oleks selge - Hiinat tuleb vastuvaidlematult kuulata. Masendav.
Kuidas selline üllitis üldse ilmuda sai? Põhjusi võib olla mitu, need võivad olla ka kokku põimunud. Esiteks raha. On võimalik, et Hiina saatkond Eestis maksis Postimehele vahelehe eest nii palju raha, et sellele lihtsalt ei suudetud vastu seista. Paberlehtede majandamine pole tänapäeval enam mingi lõbu ja iga euro on teretulnud.
Võibolla võeti valitsuse tasemel Postimehega ühendust ja soovitati mitte soojalt, või isegi kuumalt insert avaldada, et parandada rikkis suhteid kahe riigi vahel? Urmas Paedi tehtud äsjane kutse Hiina välisministri külaskäiguks Eestisse pole midagi muud kui lubadus kenasti püksid alla lasta ja isalik ata-ata kohapeal vastu võtta.
Kolmas võimalus on selles, et ajakirjandusringkondades liikuva info kohaselt on Postimehe juhtimisstruktuuri äsja oluliselt muudetud. Peatoimetaja Merit Kopli olevat taandatud pelga „ideoloogilise“ juhi kohale (kuigi tegelikult on seda funktsiooni aastakümneid täitnud Eesti Meedia juht Mart Kadastik) ning kogu paberlehe toimetus üle viidud Postimees.ee ehk veebitoimetuse alluvusse, mida juhatab Aivar Reinap. Veebi-Postimees ja paberil Postimees erinevad aga teineteisest üsna tunduvalt, et mitte öelda nagu öö ja päev. Nii et ehk ei suutnud toimetuse uus juhtkond lihtsalt keerulisele olukorrale reageerida, ei näinud ohtu või ei konsulteeritudki nendega?
Eesti ajalehetoimetustes on juba aastakümneid tavaks, et reklaamiosakonnad konsulteerivad poliitiliselt või ideoloogiliselt tundlike reklaamide või vahelehtede asjus paberlehe peatoimetajaga, et ajalehe imagole ei tekiks inetuid plekke. Sest rääkigu reklaamimehed või direktorid hiljem mida tahes, lugeja võtab kõike seda, mis on Postimehe kaante vahel, Postimehe sisuna ja toimetuse heakskiidul ilmunud materjalina. (See käib ka kõigi teiste lehtede kohta samamoodi.) Kui Postimehe vahel on Puna-Hiina propagandaleht, siis on selle sisu järelikult Postimehele meeltmööda ja nad on selle Eesti rahvale lugemiseks heaks kiitnud, arvab lugeja.
Kuid kõige hullem on see, et loodud on põrgulik pretsedent. Alates tänasest ei saa enam öelda ei ühelegi riigile, mis soovib oma propagandatrükiseid Postimehe vahel avaldada. Kuidas sa ütled „ei“, kui oled korra juba „jaa“ öelnud? Aga vist ei saadud Postimehes sellest aru.
Nii et kui paari nädala pärast, 22. septembril loeme Postimehe vahel Venemaa saatkonna poolt koostatud propagandalehest artiklit „67 aastat Tallinna vabastamisest Nõukogude vägede poolt“, siis pole midagi imestada. Postimees on ennast ise nurka mänginud. Ülejäänud Eesti meediale on aga kogu lugu heaks õppetunniks.
