Priit Hõbemägi: Miks ma Euroopat enam ei usalda
Hiljuti näidati uudistes tänavaküsitlust Madriidist. Küsiti, kas Euroopa Liidu abipaketist on Hispaania majandusele kasu. Üks hispaanlanna vastas umbes nii: “Kui see abiraha otse inimestele jagatakse, siis oleks sellest abi küll. Kui aga jälle antakse pankurite kätte, siis pole sellest tuhkagi kasu.”
See on Euroopa: meil murrab Riigikohus pead, kas Eesti valitsus ikka tohib Riigikogult luba küsimata Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM) ühinemisele alla kirjutada, ja sellega Eestile hättasattunud riikide abistamiseks 1,3 miljardi euro suurust osalust kaela võtta, ja kusagil Hispaanias ootab lihtne inimene rahalaeva, mis toob õnne õuele.
Mingis mõttes on mõlemad Euroopa ääremaad, kuid liidu südames toimuvad hoopis kummalised lood.
Viimase sõna õigus
Mööduval nädalal andis Saksama rahandusminister Wolfgang Schäuble häbematu intervjuu ajakirjale “Der Spiegel”. Schäuble nõuab: “Me peame andma Brüsselile rohkem vastutust tähtsates poliitilistes valdkondades, ilma et riikide valitsused saaksid otsuseid blokeerida. Seni on Euroopa liikmesriikidel peaaegu alati olnud viimase sõna õigus. See ei saa jätkuda.”
Schäuble pooldab Euroopa Komisjoni muutmist “reaalseks valitsuseks”, Euroopa Parlamendi tugevdamist ning Euroopa Liidu presidendi valimist üldise valimisõiguse alusel.
Schäuble jutt on eemaletõukav väikeriigile, kuid on samavõrra ebapopulaarne ka nimetatud institutsioonide seas. Pole saladus, et Euroopa Komisjoni juhib pea alati nõrk kompromisskandidaat, mitte karismaatiline juht; et komisjon ei taha oma võimu jagada ja selleks tuleb parlament hoida nõrga ja ebakindlana, millel puudub sisuline otsustusõigus ning et Euroopa Nõukogul on juba president, kelle nime ei suuda une pealt meenutada, hääldamisest rääkimata.
Schäuble valitsemisideed on absurdsed, sest mitte selleks ei kogunenud Euroopa riigid liitu, et end tugeva keskvalitsuse alla heita; otsevalitud presidendi mandaat oleks palju tugevam kui Euroopa Komisjonil ja seega ei saa rakenduda unistus raudkämblaga valitsusest, ning kui samal ajal veel ka parlament peab tugevnema, siis tekib küsimus, kes seda monstrumit üldse juhib. Schäuble jutus peitub halvasti varjatud vastus - see on Saksamaa!
Hädade ja õnnetuste jada
Viimast hoolimata sellest, et Euroopa Liidu kandev idee (ammu enne seda, kui hakati rääkima inimeste, kaupade, raha ja teenuste vabast liikumisest - ja viimased ei liigu siiani eriti vabalt) on vältida ühe liigsuure jõu tekkimist Euroopa südames. Sest ülekaalukas jõud viib kergesti konfliktini. Kogu Euroopa ajalugu on suurriikide mõjuvõimu pärast kisklemisest sündinud hädade ja õnnetuste jada. Saksamaa ja Prantsusmaa majanduslik koostöö ja tasakaalustamine pidi tagama konfliktideta tuleviku.
Kuid samm-sammult on Saksamaa taas muutunud Euroopa raskuskeskmeks. Sellepärast teeb rahutuks, kui Saksamaa rahandusminister nõuab väiksemate liikmesriikide sõnaõiguse lõpetamist ja ühes taktis marssimist. Tänan, härra Schäuble, see kogemus on alles liiga värske!
Sellepärast ei saagi Euroopa Liitu endistviisi usaldada. Sest “liit” kipub kriisi käigus muutuma Saksamaaks, mis ühe sealse tipp-poliitiku nimel nõuab liikmesriikide sõnaõiguse piiramist ja uue, karmi korra kehtestamist.
Ja just nimelt sellepärast ei tohi Eesti oma suveräänsusest ja parlamentaarsest otsustusõigusest killukestki ära anda. Valitsus ei tohi omapead, ilma parlamendi heakskiiduta Eestile suuri ja siduvaid kohustusi võtta ega lubada Euroopa Komisjonile mingeid lisavolitusi Eesti eest otsustada. Otsustusõigus Eesti Vabariigi eest kuulub rahvale ja selle valitud esindajatele.
Ma loodan, et 12. juulil avalikustab Riigikohus ESMi põhiseaduslikkuse kohta sellise otsuse, mis teenib nimelt Eesti, mitte aga kellegi teise huvisid.
