Lugesin Postimehest Tallinna Ülikooli dotsendi Andres Jõesaare meediateemalist artiklit “Alternatiiv peksule mõisatallis”, mis räägib uutest mõtetest, kuidas meediat liistule tõmmata ja proovin oma õpetatud kolleegi mõtteid edasi arendada.

Kogu diskussioon paistab lühikeses perspektiivis olevat alguse saanud Igor Gräzini soovist korrigeerida Eesti Rahvusringhäälingu mõne ajakirjaniku sõnakasutust ja tema üleskutsest seda teemat arutada Ringhäälingunõukogus ilma ERRi juhatuse liikmeteta. (Siinkohal ei saa jätta mainimata Riigikogu liikme Gräzini enda erakordselt värvikat sõnakasutust TV3 uudisteprogrammi raamides. Loen sellest välja, et eratelekanalid ei vaja Gräzini meelest lisaregulatsiooni, avalik-õiguslik meedia aga küll.)

Sellele omakorda järgnes vastulause ERRi poolt, et neil on kõik korras. Siis astus kultuuriminister Rein Lang Kuku raadio saates “Vanamehed kolmandalt” oma erakonnakaaslase Gräzini kaitseks välja, rääkides sellest, kuidas näiteks Aktuaalses Kaameras või selle nädalat kokkuvõtvas saates on faktid ja kommentaarid omavahel segamini.

Lang ütles: “Ajakirjanduse eetikakoodeks peaks rahvusringhäälingus kehtima tingimusteta ja sellele peaks kehtima järelevalve. Kui see seestpoolt ei toimi, peaks see tulema kuskile väljapoole lauale.” Lang rõhutas, et Ringhäälingunõukogul peaks olema rohkem volitusi ja pädevust tegeleda ka ERRi ajakirjanduslike teemadega. “Aastaid ongi see olnud suur probleem, et ringhäälingunõukogu on olnud juhatusele kummitempel,” ütles Lang. Mõlemad lugupeetud meediaspetsialistid paistavad lähtuvat sellest, et olemasolevast regulatsioonist piisab, tuleb vaid see tõhusamalt tööle panna.

Hirmutav analoogia

Jõesaare artikkel lähtub sellest, justkui oleksid Briti ajakirjanduses ja Eesti ajakirjanduses praegu toimuvad protsessid analoogsed. Lubage selles sügavalt kahelda. Briti trükiajakirjandus elab läbi oma ajaloo sügavaimat kriisi, mis sai alguse Rupert Murdochile kuulunud Briti vanima ajalehe ajalehe “The News of The World” toimetusest, kus tegeleti kodanike telefonidesse häkkimisega ning mis lisaks sellele oli ära ostnud võimukandjaid ja politseinikke, kes ajalehe vastu esitatud kaebusi pidurdasid ja kalevi alla lükkasid.

Kuid ei Eesti pressis, meedias ega ajakirjanduses pole kriisi, mille kohta tohiks kasutada Lord Justice Levesoni sõnu, millega Jõesaar oma artikli alguses lugejaid hirmutab: “Ajakirjandus kuritarvitab oma võimu, teotab ja hävitab süütute inimeste elusid.” Olen Eesti Ajalehtede Liidu nõukogu liikmena Jõesaare tõenditest (mitte tühjadest väidetest) väga huvitatud, et see põrutav informatsioon viia praktiliselt kõiki Eesti ajalehti ühendava nõukogu ette arutamiseks.

Õnneks tõmbab ka Jõesaar tagasi, mainides, et Eesti probleemiks on ajakirjanduse ja poliitikute omavaheline konflikt ning mõnede internetikommentaaride räigus. Jõesaar toob terve rea põhjuseid, mis kindlasti mängivad oma rolli: maailmavaate erinevused, ajakirjanduse positsiooni nõrgenemine, meediamudeli muutumine jne. Kuid ma ei ületähtsustaks neid. Asjad on tihtipeale palju lihtsamad, kui esmapilgul paistavad.

Eluterve konflikt

Poliitikute ja ajakirjanduse konflikt (või pigem vastastikune ebasümpaatia) on eluterve nähtus. Viimane pool aastat, alates Silver Meikari artiklist, mis tutvustas kõigile Reformierakonna rahastamise telgitaguseid, kuni üha uute detailideni nn “Autorollo” skandaalist, mis on seotud Reformierakonna tippudega, on ajakirjandus täitnud oma valvekoera rolli eeskujulikult.

Loomulikult ei maksa selle eest kiitust loota Reformierakonnalt, Kristen Michalilt, Kalev Lillolt ega teistelt asjaosalistelt. Ajakirjandus seisab siin kodaniku ja õigluse poolel. Kui siin on probleem, siis on see selles, et Eestis ei suuda poliitikud säilitada oma nägu ja solvuvad nagu aadlipreilide kooli kasvandikud, kui nende kohta midagi teravat öeldakse. No istugu siis veidi aega Briti parlamendis (kui juba saareriigist juttu on), proovigu sealse poliitilise sõnavaraga harjuda ja tulgu siis tagasi. Tulemus on nagu juudi anekdoodis, kus kits lõpuks toast välja viidi.

Kes vajab järelevalvet?

Kuid tagasi Jõesaare artikli juurde. Kuna artiklis on kasutatud termineid nagu “meedia” ja “ajakirjandus”, siis pole alati võimalik aru saada, kus on juttu trükiajakirjandusest, kus televisioonist, raadiost või online ajakirjandusest. Need ei ole kattuvad mõisted isegi praegusel meediakontsernide ja –konvergentsi ajastul.

Kuid vahetegemine on oluline, sest Jõesaare ettepanek “kui koondada tehnilise järelevalve ametisse /…/ vajalik professionaalne kompetents /…/ siis on mõeldav kogu meediasektori analüüsi, korrastamise ja järelevalve funktsioon just sellesse täitevvõimust ning ajakirjandusest sõltumatusse institutsiooni koondada.”

Siin jäängi nõutuks – mida see “meediasektor” tähendab? Ja kuidas saab tehnilise järelevalve ameti ripats olla sõltumatu “tusastes võimulolijates hõõguvast tahtest ajakirjandus enda karmi kontrolli alla saada” nagu Jõesaar hoiatab. Mulle jääb mulje, et Jõesaar kasutab hirmutamistaktikat ja otsib laiemat toetust selleks, et propageerida mõtet luua uus meediakontrolli organ. Kontrollima mida ja milleks? Olemasolevatest seadustest ja eneseregulatsioonist ju piisab?

Trükiajakirjandus hästi isereguleerinud

Trükiajakirjandusel on eneseregulatsiooniks koguni kaks nii riigist kui koguni teineteisest sõltumatut kaebuste lahendamise koda: Avaliku Sõna Nõukogu, mis toetub Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituudi vaieldamatule autoriteedile, ja teine, Pressinõukogu, mis toetub Eesti Ajalehtede Liitu koondunud väljaannete autoriteedile. Ning Pressinõukoguga on ühinenud ka Rahvusringhääling, Kanal 2, TV3 ja raadio Kuku ning Delfi portaal. Mõlemad kogud kasutavad Eesti ajakirjanduseetika koodeksit, mis on leidnud tunnustamist ka kohtulahendites.

Kes siis lõpuks vaevleb “analüüsi, korrastamine ja järelevalve” puudumise käes?