Priit Hõbemägi: Kui jalgratturist saab jõmm
Aeg: paar päeva tagasi. Koht: teeosa Tallinnas Nõmmel, mis suundub allamäge Mustamäe poole. Osalised: kimalasena kirevas dressis sportlik jalgrattur ning ema koos tõukerattal lapsega.
Sõitsin parajasti autoga allamäge, kui märkasin, et kõnniteel sõtkuv jalgrattur sadulas püsti tõusis ja hullult hoogu juurde väntama hakkas. Kui autost saanuks hüüda, siis teinuksin seda, sest tean, et sellel teel on alati palju inimesi rahulikult jalutamas. Ja keegi neist ei oska, eriti selja tagant, oodata ei Hispaania inkvisitsiooni ega kahurikuulina lendavat jalgratturit.
Läks nii nagu oodata oligi. Mõne hetke pärast hakkas kostma hirmsat rattapidurite vilinat, laps kukkus, jalgrattur tuhises edasi. Peatus ja rääkis inimestega, sõitis edasi. Pöörasin auto ümber, et abi pakkuda, kui vaja peaks olema, aga ema ja tütar jalutasid juba edasi. Paistis, et midagi hullu siiski ei juhtunud.
Mõtlesin, et kas too uhke jalgrattur sõitis esimest korda Nõmmelt alla Mustamäele mööda kõnniteed, et ta nii ohtlikult käitus. 80 kilo, mis lendab kiirusega 30 kilomeetrit tunnis võib mitu inimest korraga vigaseks teha, rattur ise kaasa arvatud.
Üks teine hull koht on mu kodu lähedal, kus kergtee, mida kasutavad jalgratturid, jalakäijad, rulluisutajad ja lapsed koos vanematega või ilma, lõikub maanteelt mahapöörava tänavaga. Ja siin olen paari aasta jooksul märganud üha rohkem sellist jalgratturite käitumist: nähes pööret alustavat autot, ajavad nad ennast sadulasse püsti ja püüavad viimasel hetkel auto eest läbi lipsata.
Muidugi, ristumisel on ülekäigu triibud ja kohalikud autojuhid seda teavad. Kuid siiski – millest see kiirustamine? See pole ju mõistlik, vaid pigem eluohtlik. Ja tegelikult ei tohi kergteel jalgratturgi kihutada ning märgistatud jalakäijate ülekäiku ületades ei tohi nad kihutada hoopiski mitte. (Liiklusseaduse paragrahv 31 lõige 5: Jalgrattaga jalgratta- ja jalgteel sõites ei tohi ohustada jalakäijat. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat. Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 1 nimetatud jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega.)
Mine nüüd võta kinni. Mõtlesin asja üle ja jõudsin järgmise seletuseni. Üks põhjus on kamuflaaž ja teine on tehnoloogia. Moodne jalgrattur kergteel näeb välja nagu värvikaupluses hullanud küülik, liibuvad dressid täis kirevaid kaubamärke ja värvilaike. Peas kiiver ja silmi kaitsmas prillid nagu porikärbsel. See kõik on väga dekoratiivne õitsva looduse taustal, kuid mulle tundub, et selline maskeraad moodustab jalgratturi jaoks nagu kaitsva kostüümi, mida alateadvus peab purunematuks.
Siinkohal võiks rääkida pikalt sellest, kuidas sõjamaalingud ja maskid võimaldavad inimesel ennast “ära peita” umbes samamoodi nagu anonüümne kommentaator ennast nähtamatuks peab. Ning sellise maskeeringuga käib kaasas ka hoopis julgem, et mitte öelda hulljulgem käitumine, nagu psühholoogid on täheldanud.
Teiseks põhjuseks siis tehnoloogia. Jalgrattad on varustatud keeruliste aja, pulsi, kiiruse, läbisõidu ja muu mõõturitega ning kui jalgrattur tahab mingit vahemaad ainult talle teadaoleva tempoga läbida, siis muutub see talle kõige olulisemaks prioriteediks, kõik muu aga taganeb selle ees. Ja siis ongi vaja, nui neljaks, jalakäijate ja laste vahelt kuulina läbi põrutada või auto nina eest mööda pressida.
Mis siis nüüd edasi teha? Erinevalt tavalistest jõmmidest, usun, loevad jalgrattur-jõmmid ka internetis uudiseid ja arvamusi. Nii et loodan selle kirjutisega kihutajatele südametunnistusele koputada: olge kõigepealt inimesed ja alles seejärel jalgratturid, kui te vähegi saate!
