Priit Hõbemägi: Kes kardab NATOt?
Eesti kohta käiv suhteliselt lühike episood lõppes vene tankide lüüasaamisega Põlva all, kus neid ründasid NATO helikopterid, ning vene kampaania nurjumise ja vägede tagasitõmbumisega. Ukraina kohta kirjutatu on seni ajani olnud hämmastavalt sarnane tegelike sündmustega, mis maailma silme all lahti hargnevad. Meeleavaldused Kiievi kesklinnas, telklinnak, verised kokkupõrked demonstrantidega, vene sõjaväe sisseimbumine, mafioossete struktuuride ja löömameeste kaasamine provokaatoritena jne jne - kõik otse raamatust.
Kuid raamatu kulminatsioon on mujal. Krimmis, Sevastoopolis paiknev väike rühm USA sõjaväelasi jääb lõksu ning nad tuleb päästa. Algab lahing, kus osalevad Vene regulaarväed ja eriüksused kui ka sõjaväevormides ja hambuni relvastatud "kohalikud elanikud", käigus on kuulipildujad, miinipildujad ja snaiperid. Ameeriklaste päästmiseks käivitub NATO päästeoperatsioon, mille käigus jõuavad kohale ka Türgis paiknevad NATO hävitajad ja asjaosalised päästetakse. Kuid Krimm on juba pilgeni täidetud vene sõduritega ning vene tankid veerevad üle piiri Ukraina poole.
Tom Clancy polnud muidugi mingi tavaline kirjanik. Peale selle, et ta oli maailmakuulus oma põnevate teoste poolest, oli ta mees, kelle raamatud levitasid üle maailma ameerikalikke konservatiivseid väärtusi. Vastutasuks koheldi teda kodumaal vastavalt - tema allikad olid väga kõrgel positsioonil asuvad sõjaväelased ning teda briifiti strateegilistes küsimustes ülipõhjalikult. Ning tulemuseks oli vähemalt mõni teos, mis suutis kirjeldada tulevikku üsna täpselt. Kirjanike kujutlusvõimet, mis on ühenduses põhjalike teadmistega, ei tasu kunagi alahinnata.
Siin on üks hämmastav paralleel tänase päevaga. Nüüd juba ametist lahkunud kaitseminister Urmas Reinsalu teatavasti pingutas oma ametisoleku viimaste minutiteni sellel nimel, et tuua Eestisse füüsiliselt NATO suurriikide üksusi. Loogika on lihtne ja selle monopol ei kuulu sugugi Reinsalule - kui Eestis viibivad reaalselt suurriikidest pärit NATO sõjaväelased, siis on NATO kui organisatsiooni tähelepanu Eestiga toimuvale palju suurem ning seega ka Eesti heidutusvõime palju tõhusam. Sest veri on paksem kui vesi igal pool maailmas.
Igal juhul möödub täna, 29. märtsil kümme aastat Eesti ühinemisest NATOga. Kui liitumise eel, ajal ja veel aastaid pärast seda arutleti, kas NATOga liitumine oli õige valik, siis praegused sündmused Krimmis selles enam kahtlust ei jäta.
Lõpetuseks üks tähelepanuväärne detail - Venemaa on teinud äsja teatavaks, kus jookseb on tema taluvuse "punane joon" Soome ja Rootsi suhtes. See on seal, kus neil riikidel peaks tekkima tahtmine NATOga ühineda. Eestile selliseid jõhkraid korraldusi Venemaa anda ei saa. Ja see on päris suur asi, kas pole?
