Priit Hõbemägi: Jalgratturitele kergteel kiirusepiirang?

 (283)
Priit Hõbemägi: Jalgratturitele kergteel kiirusepiirang?
Foto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Pea iga päev möödub osa mu elust kergteel ehk jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud asfalteeritud ribal sõidutee kõrval. Võiks arvata, et liiklus on seal mõõdukas ja turvaline. Kuid võta näpust!

Kergtee – see on lausa õnnistus neile, kes elavad muust maailmast eraldatud elamuasumites või kellel on vaja lapsi kärutada-jalutada, lähikauplusesse suunduda, rattaga sõita või muidu uitada.

Kuid mida päev kevade poole, seda murelikumalt jälgin majaesist kergteed ning seal toimuvat. Asi on selles, et kergteel kohtuvad väga erineva kiirusega liiklejad: rahulikud lonkijad, reipad kepikõndijad, esimesi samme tegevad tited, jooksuhimulised mudilased, tõsiharrastajad-rulluisutajad ja poolprofid-jalgratturid.

Nad kõik saavad omavahel üsna hästi läbi, kuid konflikt, võibolla isegi õnnetused on õhus. Lihtsalt juhus, et midagi tõsist veel juhtunud pole.

Kosmosekingad ja ufokiivrid

Asi on rulluisutajates ja veel enam jalgratturites. Ja ma mõtlen siinkohal tõsiseid sportijaid ja poolproffe. Enam-vähem on asi samasugune nagu ujulas, kus poolprofid su pooleks ujuvad, kui neile ette jääd, ole aga kärme kui kirp ja karga teisele rajale.

Mida suvisemaks läheb, seda enam on kergteel jalgratturite seltskondi. Kaks, kolm, neli, viis meest, värvilistes liibuvates dressides, kosmosekingad jalas ja ufokiivrid peas, nii et võiks arvata nagu oleks Tour de France ootamatult Tallinnast läbi põiganud.

Muide – miks jalgratturid peavad nii kirevalt logodega kaetud olema? Kas see lisab kiirust või enesekindlust? Äkki annab neile eeskuju peaminister Andrus Ansip, kuid ma usun, et tema ei treeni kergteel. Igal juhul on selline grupisõit teistele kergteelistele lausa ohtlik. Pole ma veel kuulnud, et lähenev sportrattur kella annaks, küll aga teevad seda lahked tavasõitjad.

Silma järgi on jalgratturi kiirust raske hinnata, aga alla 20 km/h nad ei sõida, pigem vast 25 km/h. Ja kujutage siis ette olukorda, kus paariaastane titt teeb oma sammukesi, ja võib oma näilisest kohmakusest hoolimata spurtida ükskõik millises suunas sekundi murdosa vältel. Ja samal ajal saabub selja tagant kihutav jalgratturite grupp…

Kergtee kuningad

Samasugune seltskond on rulluisutajad. Nende hulgas on palju hästitreenitud mehi, kes asja tõsiselt võtavad. Ka nende kiirused on suured, kuid pidurdamisvõimalused veel väiksemad kui jalgratturitel. 80 kilogrammi hästi treenitud lihasmassi paarikümnekilomeetrise tunnikiirusega vastu takistust põrkumas… see ei saa hästi lõppeda.

Kergteel kihutajatega on veel üks mure. Uue liiklusseaduse järgi peab jalgrattur ületama vöötraja jalakäija kiirusega. Kuid seda küll ei juhtu. Autoga peateelt üle kergtee vöötraja sisekvartalisse keerates peab ajama silmad punni nagu kevadine konn, sest mõlemalt poolt võib tuulekiirul läheneda jalgrattureid, kes ei kavatsegi pidurdada. Kiiver peas, lilla maipõrnikana küütlevad kummis prillid ees, on nad kergtee kuningad.

Õnneks on kergteele kippuvaid rollerisõitjaid imevähe ja kuna nad alati teavad, et nad kergteel sõites seadust rikuvad, siis on nendega südametunnistusele kerge koputada. Jalgratturiga?… parem püüda tuult väljal.

Mul ei ole pakkuda head lahendust sellele olukorrale. Aga üks asi on raudkindel – liikluses on suurema kiiruse ja massiga sõitja alati suurema ohu allikas ja nad peavad sellega arvestama. Tahan koputada sportratturite ja rulluisutajate südametunnistusele – olge kergteel sõites väga tähelepanelikud, võtke kiirus maha, kui näete lapsi või üldse endast aeglasemaid ja väetimaid. Kas või iseenda pärast. Sest selleks, et elu muutuks teie jaoks igaveseks süütundeks, piisab vaid sekundi murdosast.