Priidu Pärna: Mägral on maja vaja

 (117)
Priidu Pärna: Mägral on maja vaja
Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Mustpeade maja tagastamise lugu on ühiskonna tuleproov: kuivõrd me põhiseadusest ja omandi kaitsest lugu peame. Ka on variserlik väide, et kultuuritegevus saab jätkuda vaid linna omandis olevas hoones.

Mustpeade maja saaga on nii mitmetahuline, et apteeker Melhioril kuluks selle lahtiharutamiseks päevi. Toompea ja all-linna poliitiline jõukatsumine saab järjekordse vaatuse ja linna tegevus oma positsioonide kaitsel on eeskujulik.

Lisaks tõsiasjale, et valitsus andis korralduse maja tagastamise ettepanek tühistada, toetab linnavalitsust ka üle saja tuhande inimese, kes on selle märgiks oma allkirja andnud. Rae heerolditena astuvad üles ülikoolide rektorid ja tagastamise vastu protesteerivad kaasaegsed tsunftid ning gildid (loe kollektiivid) ja paljud teisedki.

Õnneks mõistab riigis õigust kohus seadustest lähtudes ja mitte kolosseumi publiku pöidlanäitu arvestades. Võib kindel olla, et nende tuhandete allkirja andjate seas on ka hulgaliselt neid, kelle lähedaste omand 1940.aastal „avalikes huvides” riigipöörajate poolt natsionaliseeriti ja kes täna oma omandi tagasi on saanud. Brutuseid liigub alati ringi.

Ka eraomand võib avalikke huve kaitsta

Nendelt inimestelt tahaks küsida, et kuhu jääb lepingust kinnipidamine. Ma mõtlen 20 aastat vana ühiskondlikku kokkulepet (loe põhiseadust) meie elu põhiväärtuste kohta. Omand on põhiseaduse §32 kohaselt puutumatu ja põhiõiguste piiramine võib toimuda vaid hästi põhjendatud vajadusel ning vaid hädavajalikus mahus. Seetõttu on Mustpeade maja tagastamise lugu laiemalt ühiskonna tuleproov, kuidas me oma põhiseadusest lugu peame ning omandi kaitsesse suhtume.

Võib-olla juba homme on küsimus Sinu omandis, kes sa täna tõstad käe teise isiku vara vastu. Valitsus on põhiseaduse väärtusi kaaludes leidnud, et vennaskonnale omandi tagastamine ei riiva avalikke huve sel määral, et jätta see tagastamata. Valitsus peaks siiski üldsusele rohkem põhjendama, miks varasemalt analoogilistes olukordades otsustati vastupidiselt. Võib-olla on täitevvõim põhiseadusest nüüd lõpuks aru saanud.

Murelikuks teeb aga tõsiasi, et avalikkuse ees vastandatakse must-valgetes toonides eraomandit ja avaliku huvi teostamist. Hullutamine taktikalistel kaalutlustel. Justkui kultuur saaks õitseda vaid avalikus omandis olevas ruumis.

Saku suurhalli ja Solarise Keskuse näitel

Esiteks pisendatakse asjaolu, et kui Pika tänava maja on oluliselt ümber ehitatud ja seda parendatud, siis tagastatakse mustpeadele vaid vastav protsent kinnisvarast ja ülejäänud jääbki linna omandisse.

Teiseks pakub meie eraõigus piisavalt võimalusi, et soovi korral kasvõi hommepäev sõlmida näiteks tagastamisest jõustuv kinnistusraamatusse sissekantav tähtajatu kokkulepe hoone kasutada andmiseks avalikes huvides. Soovi korral, ütlesin ma. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida sellele, et ühiskonnas on juba ammu eraomandit edukalt avaliku huvi vankri ette rakendatud ja omandivahekorrad keerulisemad.

Riik on oma valitsushooned, muuseumid, kohtud, vanglad jne andnud äriühingute (või sihtasutuste) omandisse ja kasutab neid ise rendilepingute alusel. On ju variserlik väide, et kultuuritegevus saab jätkuda vaid linna omandis olevas hoones, kui samal ajal on mitmed linna koolid renoveerimise eesmärgil hoonestusõiguse alusel antud eraomandisse. Ja neil varadel lasuvad miljonitesse ulatuvad hüpoteegid, mida täitur võib maksejõuetuse korral saaks realiseerida. Saku Suurhall ja Rae lemmikprojekt Solarise Keskus on näide erakapitali tänapäevasest kaasamisest kultuurielu edendamisse. Kas arhitektuuripärliks olev linnahall õnnestub tõesti renoveerida selliselt, et see jääb „linna omandis olevaks avalikuks kultuuriobjektiks” nagu kõlas rahvaküsitlus?

Õigus omand tagasi saada

Mustpeadele kuulus see maja aastasadu. Mägral oli maja, nii nagu vaja, laulis Joel Steinfeldt. Mägral ei jäänud muud üle, kui ajutist ulualust palunud kährikute vastu kohtusse pöörduda. Kohtunikus oli vana karu, kes ei saanud millestki aru… Päris õpetlik laul. Mägral peab olema õigusriigis õigus oma omand tagasi saada, seda muidugi juhul, kui tegemist ikka on sama pesakonna isendiga.

Pöörates ringi Indrek Hargla ettepanekut, tuleks maja vennaskonnale tagastada, et neil oleks võimalus see maja linnale kinkida. Sel moel on kahekümne aastaseks saanud põhiseadus kaitstud. Ja loodame, et vanalinnapäevadel ka edaspidi maikrahvi turniiri korraldatakse ja papagoisid lastakse ning et mustpeade kombed nüüd Revalis põlu alla ei satu.