President Ilves: Sõnal on jõud ja sõjaga käib kaasas ka psühholoogiline sõda
Nagu olen viimasel ajal korduvalt toonitanud, on kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks meie tervis, meie haridus ja meie julgeolek. Täna, NATO-ga liitumise 10. aastapäeval, keskendun neist kolmandale alustalale - julgeolekule.
Oleme olnud NATO liikmed 10 aastat - siinjuures märgin, et neil hetkedel valitakse Brüsselis, NATO peakorteris, alliansile uut peasekretäri - ja nüüd näeme paremini kui kunagi varem, et põhjusega. NATO liikmesus ei kukkunud Eestile niisama sülle. Ajalugu ei olnud selles küsimuses sugugi ette määratud. Kõik oleks võinud minna ka teisiti. Aga see, et asjad ei läinud teisiti, näitab paljude inimeste sihipärast tegevust Tallinnas, Washingtonis, Brüsselis ja alliansi teistes pealinnades. See näitab, et meil on tehtud õigel ajal õigeid otsuseid. Me nägime ise vaeva ja meil oli ka õnne.
Nagu ütlesin 24. veebruaril: me oleme vabad, ja selle vabadusega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses kipub vabadus igavaks muutuma. Ometi näitab Ukrainas toimuv, kui eksitav ja uinutav see endastmõistetavus võib olla. Ukrainlased on meile oluliselt lähemal - ajas, ruumis, saatuses - kui me sageli oleme valmis tunnistama.
Maailmas käib alati võitlus. Võitlus väärtuste, inimõiguste ja demokraatia määratluse pärast - ja nagu me näeme - ka riigipiiride paiknemise üle. Venemaa praegune käitumine kinnitab, et see võitlus käib ka Euroopa sees. Vene Föderatsiooni presidendi hiljutine kõne duumale märkis maha väga selged jooned. Seda sõnumit pole võimalik valesti tõlgendada. Külma sõja järgne julgeolekukorraldus Euroopas on muutunud. NATO endine partner Venemaa on otsustanud diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse nurka visata ja selle asemel kasutada tanke ja soomukeid.
NATO on selleks väljakutseks valmis. Alliansi esmane ülesanne on tagada oma liikmete julgeolek, territoriaalne terviklikkus ja poliitiline suveräänsus. Seda on NATO 65 aasta jooksul edukalt teinud. Mitte kunagi ei ole ükski riik NATOt sõjaliselt rünnanud. Mitte kunagi.
Alliansi nurgakivi on artikkel 5 - rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Seda, et NATO artikkel 5 on püha, et see ongi Atlandi-ülese julgeoleku vundament, on viimase nädala jooksul veelkord üle kinnitanud Ameerika Ühendriikide president Barack Obama nii oma üleeilses avalikus kõnes kui ka telefonikõnes minuga ning asepresident Joe Biden meie omavahelisel kohtumisel mulle isiklikult. Meil on head liitlased. Eesti julgeolek NATO liikmesriigina on kindel.
20 aastat tagasi arvati, et NATOl on mõte kadunud - out of area or out of business. Praegune olukord näitab, et kollektiivse territoriaalse kaitse mõte pole kuhugi kadunud. Vastupidi, alliansi enda kaitse pole viimase veerandsajandi jooksul olnud nii oluline kui praegu, Eesti liikmelisuse 10. aastal.
Eesti on tulnud NATO liikmeks olemise vastutusega hästi toime. Oleme üks nendest, paraku vähestest, kes panustab kaitse-eelarvesse vastavalt kokkulepitule 2%. Tänaseks peaksid kõik, kel antud nägemist, isegi väheinformeeritud "analüütikud," märkama, et NATO liitlased arutavad murelikult järjest rohkem kaitsekulutuste kasvatamise vajalikkuse üle.
Rahvusvahelises üldpildis on Eesti olnud riigikaitse asjus kiiduväärselt vastutustundlik. Meie kaitseväelased, diplomaadid ja julgeolekuametnikud on tasemel, meie riiklik tõsiseltvõetavus on kindel vääring. Selle eest, siiralt ja väga siiralt, tänan ja tunnustan tänasel päeval kõiki teid, kes te olete sellesse oma panuse andnud.
Aga me ei saa lihtsalt passiivselt loota NATO vihmavarjule, me peame ka ise aktiivseks jääma. Keerulises olukorras nagu praegu on eriti oluline meie kõigi käitumine, igal kodanikul on kohustus olla vastutustundlik. Eesti riik on kõik meie inimesed. Mitte ainult diplomaadid, mitte ainult kaitsevägi ja ainult president. Eesti on meie kõigi koosloome, ja meie kõigi vastutus. Me kõik osaleme oma riigi kaitses, aga ka enda ja teiste sisemise turvatunde loomises - või selle vähendamises?
See käib ka meedia, me avaliku ruumi tooniandjate, kohta. Eestis on vaba meedia, väga vaba. Ja mul on hea meel tõdeda, et viimastel nädalatel oleme Eestis näinud asjalikku ja professionaalset ajakirjandust. Aga kahjuks on ka vähem vastutustundlikke näiteid. Soovin teile südamele panna, et me kahjustame meie enda riiki, kui hakkame mõnesaja kliki nimel Vene propagandauudiseid täies mahus, kontekstivabalt ja kontrollimata avaldama.
Nõus, ajakirjandusvabadus on puutumatu, ja mina kaitsen seda lõpuni. Ent sama kohustuslik on ajakirjanduse vastutus oma auditooriumi igakülgse ja tõepärase informeerimise eest. See tähendab ka faktide täpsustamist, ja seda ka online-meedias. Aga ka lugejad peavad nõudma suuremat vastutustundlikkust.
Minu arvates ei tohiks ajakirjandus hirmutada ega lasta hirmul asjatult levida. On eriti küüniline kirjutada sellest, millised Eesti sportlased mahuks Venemaa koondisesse, kui Eesti haarataks Venemaa koosseisu. Kui keegi arvab, et see on naljakas, siis ma kinnitan - see ei ole naljakas. Inimestel, kaaskodanikel, tekib hirm nendest asjadest.
Sõnal on jõud, ja igasuguse sõjaga käib kaasas ka psühholoogiline sõda. Ka teades, et kõike on lubatud öelda, peavad inimesed aru saama, et kui klikke kogutakse propagandavalede levitamisega või paanika tekitamisega, siis küsigem, kas tahame jõuda ühiskonda, kus pole enam demokraatiat - ega seega ka sellist majandust, kus klikkidest kellelgi kasu on. Ja mõelgem igaüks omaenda tegudele sellest vaatenurgast.
Me ju näeme katseid tekitada just nimelt hirmu ja ebakindlust meie riigi, meie julgeoleku suhtes. Ärme laseme end hirmutada. Eesti koht maailmas on kindlustatud paremini kui kunagi varem.
Tuhanded Eesti inimesed on valmis vabatahtlikult panustama riigikaitsesse - ajaga, nõuga ja jõuga - kaitseväelasena, kaitseliitlasena, politseinikuna, piirivalvurina või vabatahtliku päästjana. See kõik sümboliseerib meie püsivat kaitsetahet, nutikust, paindlikkust, riigi ja erasektori koostööd. Hinnakem seda.
Viimase 23 aasta jooksul oleme jõudnud palju, palju kaugemale kui sõjaeelse iseseisvusaja jooksul. Meil on põhiseaduslik demokraatlik kord, avatud ja kõiki oma inimesi austav rahvusriik ning vabadus teha ise oma välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid. On liiga kerge kaotada silmist keskset mõtet, mida vabadus tähendab. Aga, ärgem kaotagem seda silmist.
Oleme siin raamatu „Eesti NATO lugu" esitlusel. Rohkete rahvusvaheliste kirjutiste kõrval on olnud tagumine aeg käesoleva koguteose sünniks. Aitäh Eesti NATO Ühingule, osale meie kodanikuühiskonnast, kelle eestvedamisel see raamat sündis, aitäh kõigile, kes on sellesse raamatusse panustanud. Seda raamatut lugedes mõelgem minevikule, aga eeskätt tulevikule. Ajalugu ei ole lõppenud. Meie kõik ja igaüks eraldi oleme osalised homse kujundamisel.
Meie hoida on praegu Eesti, et pärandada see vabana oma lastele.
