Paljudele küüditatuist ei saanud osaks õnne kodumaale naasta. Nõukogude Liidu okupatsioonirežiim viis Eestist, Lätist ja Leedust ühe ööga tundmatusse 45 000 inimest. 45 000 erinevat elu ja saatust. Tuhandete emade ja isade, laste ja koolikaaslaste, sõprade ning naabrite saatust.

Paljudele neist jäi see öö viimaseks hetkeks koos oma armastatutega. Paljudele neist jäi pilk loomavaguni trellitatud aknast viimaseks pilguks oma kodumaale.

Ühe suveööga püüdis okupatsioonivõim paisata kolm rahvast igavesse hirmuöhe. Ta püüdis hävitada meie lootuse ning meie kodanikujulguse, kiskuda välja meie iseolemise tahte.

Aga okupatsioonivõim osutus nõrgemaks meie mälust ja lootusest. Sest meie mälu hoidis alal iseseisvuse ideed, andis lootust ega lasknud meil kaduda.

Me ei tohi ka praegu unustada kõike seda, mis siin okupatsioonide ajal tehti. Me ei või sulgeda silmi massimõrvade, küüditamiste, looduse hävitamise ning ka meie vaimu moonutamise ees.

Kes seda eitavad ja ei taha mäletada, need kardavad tõtt. Nad sõimlevad ja ähvardavad, aga tegelikult nad kardavad.

Mäletamine on meie kõige suurem austusavaldus kõigile 14. juuni öö ohvritele, purustatud saatustele, elamata jäänud eludele, sündimata lastele.

Eesti kaotas okupatsioonide ja sõja tõttu palju inimesi. Aga Eesti jäi alles. Meie vaenlased, kes püüdsid maailma jagada, on maailmakaardilt pühitud.

Neid režiime enam ei ole. Meie oleme alles. Me läheme edasi andeks andes, aga mitte kunagi unustades.

Leinapäeval peame ennekõike mõtlema sellele, kuidas vältida niisuguste kuritegude kordumist Eestis, Euroopas ja kogu maailmas. Me peame mõistma, et see ohvriterohke aeg sai võimalikuks ainult selletõttu, et maailm talus ja leppis totalitaarsete võimudega. Sest tol ajal valisid demokraatlikud riigid nn pragmaatilisuse, ega seisnud totalitarismi vastu, kuni oli liiga hilja.

Kallid sõbrad,

täna mälestame kõiki meie kaasmaalasi, kes kannatasid võõrvõimude omavoli ja totalitaarsete režiimide kuritegude käes. Mälestame neid, kes puhkavad võõras mullas, kodumaalt kaugel. Ning avaldame sügavat austust kõigile, kes sellest ränkraskest töölaagrite põrgust on läbi tulnud, kandes südames Eestit.

Tänan.

Leinapäeval, 14. juunil 2010 Tallinnas.