Ning kes lisaks välis- ja julgeolekupoliitikas hästi orienteerumise kõrval tahab siseriiklikult olla kogu rahva president.

Indrek Tarand ilmselt tahab riigile üldjoontes sedasama. Aga debatis koorus selgelt välja, et lisaks tahab Tarand väga paljudele inimestele oma isiklike kibestumiste tõttu kätte maksta (alates Andrus Ansipist ja lõpetades Aarne Rannamäega).

Kui mingi viguri läbi peaks Tarandist saama president, tuleks madalakoelisi hõõrumisi parlamendi, valitsuse ja presidendi vahel rohkem kui isegi skandaalijanused ajakirjanikud seda sooviksid. Ja Tarandist saaks Ilvest tsiteerides „mossisnäolise Eesti“ president, kes kõikidele vahele räägib ja kõikidest üle püüab rääkida.

Tänane debatt näitas taaskord, et Tarand tegeleb pigem mingi NO99 laadis poliittsirkuse kui tõsiselt presidendiks kandideerimisega. Populistlikke avaldusi tuli Tarandilt pea igal teemal. Kuid Ärma-süüdistusega debati välispoliitika plokis (sic!) keeras Tarand selgelt vindi üle.

Üldse kasutas Tarand debatis ohtralt argumentum ad hominem ehk isikuid ründvaid seisukohti. Ilves korrigeeris ja vastas kõikidele esitatud süüdistustele, ent ta ei rünnanud kordagi oma oponenti ega saatejuhte isiklikult.

Tänane debatt peaks panema mitte ainult Riigikogu liikmed, vaid ka meie ühiskonna laiemalt muretsema, et populism ei läheks läbi.

Ja viimane märkus – kui ikkagi jäid debati alguses taaskord lubatud Tarandi teesid? Või äkki oligi üheks teesiks Tarandi pöördumine president Ilvese poole: „Vastasvõistkonnale elagu!“?