1. Jaanus Karm oli ohvitser, kes võttis vastu otsuse. Tema otsus ei olnud viia sõdureid surma, vaid korraldada väljaõpet tingimustes, kus seda oldi ka varem tehtud. Tekkinud force majeure olukorras tegutses ta oma võimetele vastavalt ja täitis oma kohust, et päästa inimesi. On loomulikult väga kurb, et rahuaja tingimustes peavad sõdurid hukkuma.
2. Juhul, kui lt Karm oleks samuti uppunud, kas keegi arvab, et teda oleks postuumselt süüdi mõistetud? Vaevalt. Kas teda karistati selle eest et ta jäi ellu, või et oli võimalik keegi süüdi mõista? Süüdistus võimu kuritarvituses on naeruväärve sõjaväe kontekstis, kus täideti ettekirjutatud õppeprogrammi. Pealegi ei sundinud Karm kedagi minema, kõigilt küsiti enne, kas nad on nõus. Kui inimene oleks süüdi mõistetud mõrvas, siis oleks tegemist hoopis teise eetilise, moraalse ja juriidilise probleemiga.
3. Kui nüüd veel edasi minna ja uurida, kui paljudele inimestele Eesti Vabariigis antakse kas armu või vabastatakse enneaegselt vanglast, ja kes peale seda kas varastavad või tegelevad veelgi raskemate kuritegudega edasi, siis Karmi puhul ei ole minu arvates võimalik, et see mees midagi sellist kordaks.
4. Karmiga koos olid tema head tuttavad, võibolla sõbrad. Ma arvan, et tema karistus lõpeb tema enese jaoks siis kui ta lahkub sellest maailmast.
