Posijad keelasid vähihaigele arstiravi
Ehitusfirmas töötav Margus läkski. Proov kinnitas medõe kahtlusi: tegemist oli melanoomi, äärmiselt pahaloomulise pigmentkasvajaga. Operatsioon toimus kiirkorras, kohe peale aastavahetust, kuid oli juba hilja. Melanoom oli jõudnud areneda kolmandasse faasi, mil kasvaja annab organismi siirdeid. Paari lähima aasta jooksul lõigati Margust mitmel korral, ent kui vähikoldeid leiti ka ajust ja kopsudest, andsid arstid mõista, et meditsiin saab tema elu kõigest pikendada.
Ravimise võtavad üle posijad
Margus (üks laps juba peaaegu kümneaastane, teine kohe-kohe sündimas) selle mõttega leppida ei suutnud. Viimase õlekõrrena ja lähedaste teadmata haaras ta kinni lubadustest, mida pakkusid mittetraditsioonilise ravi spetsialistid: erakliinik KoLeGa´t pidav homoöpaat dr. Zoja Gabovitsh, keegi meesnõid Lasnamäelt ja posija, keda Margus oma viimastes kirjades nimetab lihtsalt Galjaks. Need ravitsejad andsid talle homoöpaatilise veelahusega pritsitud suhkrupille, soovitasid WCs kehast mürke väljutada ja teatasid, et tegelikult pole tal tegemist sugugi vähiga.
Ka nüüd, kus Marguse surmast on möödas üle aasta, ei suuda tema ema oma pojast rääkides pisaraid tagasi hoida. Mõnest kaotusest lihtsalt ei saagi kunagi üle. See on sama karm tõdemus kui see, et mõnes situatsioonis suudab meditsiin eluiga pikemaks venitada vaid paari kuu või aasta võrra.
Marguse ema Milvi Kallaste usub, et kui ta poeg oleks võtnud korralikku keemia- ja kiiritusravi, saanuks ta oma lastega olla koos veidigi kauem. Oleks jõudnud anda viimased korraldused, teha eluga lõpparve, öelda emale, keda kutsuda matustele. Aga erinevad posijad soovitasid Margusel arstide juurde mitte minna ning pakkusid välja, et tegelikult tuleb tal võidelda hoopis tuberkuloosi või kopsupõletiku või toksoplasmoosiga.
Meeleheitlikus olukorras leiab igaüks tuge erineval moel, siin pole kellegi õigust olla kohtumõistjaks.
Oma elu viimasel aastal ei suutnud Margus ajukasvaja tõttu magada teisiti kui otsmikul, vahel suisa põlvili olles. Siiski tõusis ta igal hommikul kell kuus, sõitis maasturiga Pirita randa ja kõndis puude keskel. See andis jõudu. Siis, enne tööga alustamist — sest Margus ajas ametiasju ka veel oma surmaeelsel päeval -, põletas ta küünlaid. Käis õigeusu kirikus ja püüdis oma mõtteid paberile reastada selgeks saada, mida ravitsejate lubadustest uskuda ja mida mitte. „Ravitseja Galja räägib, et 1 cm sitta väljutab pool cm seda sodi peas välja, ainult roojaga tuleb välja, igal hommikul ärkan läbimärgade riietega,” ütleb üks kiri, mille ema leidis alles pärast poja surma. „Galja on teinud kolm seanssi, usun temasse. /---/ Peaaju kiiritus ei ole hea mõte, sellepärast loodan Galjale, sest ta palus veel nädalat lisaks. /---/ Galja ütleb, et see ei ole vähk, mis mul seal on.”
Ema: “Ta oli nagu ära tehtud”
Galja ei olnud ainus, keda Margus uskus. Tõeliseks autoriteediks muutus homoöpaat Zoja Gabovitsh, kes lõpetas 1963. aastal TRÜ arstiteaduskonna, töötas üle 30 aasta anestesioloog-reanimatoloogina Tõnismäe ja Pelgulinna haiglates ning kaitses 1982. aastal kandidaadikraadi.
Tänapäeval on dr. Gabovitshil Lasnamäel tegutsev erakliinik KoLeGa. Oma ravimeetodit tutvustas daam 1999. aastal ühes naisteajakirjas järgmiselt: „Oletame, et ämbris vees on üks molekul raviainet ja selle veega piserdatakse 200 kg homöopaatilisi piimasuhkrust graanulit, millest patsient võtab sisse kolm.”
Graanulite söömise kõrval helistas Margus enne iga oma tervist puudutava otsuse tegemist Gabovitshile. Elu pikendada võinud kiiritus- kui keemiaravi jäeti pooleli. Samuti otsustas Margus mitte teha läbi meeleheitlikku operatsiooni, millega kiirabihaigla kirurgid oleksid proovinud eemaldada kasvõi osagi kasvajast.
„Ta oli nagu ära tehtud,” ohkab ema, kes püüdis poega aidata omal moel, Venemaa ja USA kliinikutega kontakteerudes ja sealt arstiabi leida üritades. „Gabovitsh oli nagu jumal.” Kord puhkes koguni tüli ning Margus karjus ema peale esimest korda elus. Lõpuks soostus ta ema dr. Gabovitshi kontorisse kaasa võtma, kuid kabinetti sisse naist seal ei lastud.
