Pöörakem pilk Ida-Virumaale

Gruusia sündmustega sai tugeva tagasilöögi integratsiooniprotsess. Lahingute esimesel päeval helistas mulle üks tuttav Tartust, kes teatas, et neil arutab terve kontoritäis inimesi hirmunult, millal Venemaa meile kallale tuleb — Ida-Virumaal on nii palju venelasi, kes hakkavad äkki endale autonoomiat tahtma.

Aga mida on eestlased selleks teinud, et kohalikel venelastel ei tekiks sellist soovi?

Äraleierdatud sõna ’integratsioon’ on ammu oma õilsa eesmärgi kaotanud. Läbiviidud programmid on tehtud puhtalt kellegi rahateenimise huvi pärast, aga mitte reaalse tulemusega sooviga. Keegi pole vaevaks võtnud nende programmide tulemusi kontrollida.

Eesti Vabariik on osa Ida-Virumaad tõepoolest juba kaotamas või kohati isegi juba kaotanud. Koolides pole korralikke eesti keele õpetajaid ollagi, õpikutest-raamatutest ja programmidest ärme parem rääkigegi. Millist ajalugu Ida-Virumaal lastele õpetatakse, kas keegi üldse teab seda?

Ida-Virumaal toimuvad ainult üksikud eesti kultuuri- ja muusikaüritused, needki jõuavad harva Toilast kaugemale. Narvast on varsti läinud viimasedki eestlased. Millega õigupoolest tegelevad rahvastikuministri büroo ja keeleinspektsioon, mis on kujunenud paraku eelkõige karistusorganiks? Kodakondsuspoliitikast ma parem ei räägigi.

Kui Eesti poliitikud pilku Ida-Virumaa poole ei pööra ja kohapeal reaalselt toimivate programmide jaoks rahakotiraudasid ei ava, siis pole võimatu ei pronksiöö kordumine ega Abhaasia ja Osseetia sündmuste siinne variant.