Poolik kirst ja veidi matust

 (41)
Poolik kirst ja veidi matust
Foto: Ilmar Saabas

Mul oli klassiõde, kes unustas vahel ajataju ning jäi teiste seltsi kauemaks, kui oleks pidanud. Ei, ta ei seganud kedagi. Oli seltskondlik ja lõbus. Meile ta peavalu ei tekitanud. Hoopis oma ülirangele isale, kel oli kombeks oma tütar püksirihma laksudes kodus vastu võtta.

Kord jäi tüdruk jälle hiljemaks kooli. Kodust ta luba saanud ei olnud. Kuid meie klass, väikese maakooli toona kolmas klass, korraldas ikka midagi põnevat. Seetõttu olid paljud vanemad juba harjunud, et lastel venib koolipäev ehk pisut pikemaks.

Sel õhtul valisime tulevaks koolipeoks näidendit. Igaüks pakkus midagi oma lemmikraamatust. Lõpuks lasi klassijuhataja meid oma suure raamatukapi juurde. Sealt leidsime ühe muinasjutu kavala rebase kelmustest.

Ühtäkki paiskus klassiuks lahti ning lävel seisis tüdruku isa. Ta ei öelnud ühtegi sõna. Kuid äsja naernud tüdruk oleks justkui viirastust näinud. Ta vakatas ja läks näost valgeks. Vaikselt pani ta oma asjad kokku, soovis hirmuhäbi täis silmi peita püüdes head aega ning sulges enda järel aeglaselt ukse.

Järgmisel päeval tüdruk kooli ei tulnud. Ülejärgmisel päeval ütles õpetaja, et klassiõde oli viidud kiirabiga haiglasse. Nädal hiljem olid tüdruku matused.

Aastate pärast saime teada, et selles peres olid ammu lood veriselt valusad olnud. Kuid keegi ei tihanud sekkuda. Teadagi ju: omad kisuvad, omad lepivad. Tollel õhtul läks aga ometigi teisiti. Tüdruku isa lasi püksirihmal ja rihmapandlal nii võimsalt laksuda, et tüdruku pea ja nägu katsid verevalumid, roided oli murdunud ja keha siniseid plekke täis.

Ilmselt andis sekka ka rusikaga, sest haiglasse jõudes oli tüdruku sisemine verejooks juba nii suur, et seda ei suudetud peatada. Teadvusele ta enam ei tulnudki. Isa, kes avamata kirstu ääres ahastades tütart tagasi palus, poos end pärast matuseid üles.

See kõik meenus mulle, kui kuulsin sel nädalal üht karistusseadustiku ja perevägivallaga seotud mõtet: perevägivalla käigus tahtmatu tapmine ei vääri karmimat võimalikku karistust.

Kui nii, siis pidanuks me sel moel hukka saanud klassiõe äkki vaid poolenisti matma. Tüdruk ei tahtnud ju surra.