POLITSEIBLOGI: Valeväljakutse teinud mees redutas heinaküünis, naljatemp toob karmi karistuse

Täna kella 15 ajal sai häirekeskus kõne nutvalt mehelt, kes teatas, et teda on kuskil männimetsas pekstud ning tema jalaluud on murtud.

Abivajaja asukohta selgitama hakanud politseinikud jõudsid peagi tõdemuseni, et tegu oli liigselt alkoholi pruukinud mehe valeväljakutsega.

Helistaja telefoni positsioneerimisel ilmnes, et kõne tuli Viljandimaalt, kus paikneb helistanu lähedase talumaja. Kutsele vastanud patrull suhtles sealsete naabritega, kelle sõnutsi oli helistaja terve kui purikas ning teda on nähtud siin-seal liikumas. Kaks nädalat tagasi sünnipäeva tähistanud mees olla sest ajast saati alkoholiga liiga hästi sinapeal.

Kella 15.50 paiku saadi väidetava abivajajaga uus kontakt, kus mees kinnitas oma tempu ja avaldas soovi, et politsei enam teda taga ei otsiks. Talumaja ümbruses olukorda uurinud politseinikud avastasid, et helistaja oli heinaküünis peidus. Politsei viis mehe tervisekontrolli ja sealt juba kainenema.

Kuna politseinikel on alati käed-jalad on tööd täis ja abi ootab mitmeid teisi, kel tõsi taga, ei jää selline temp aga kaugeltki naljaks. Nimelt võib tahtliku valeväljakutse tegijat oodata karistus 1500eurosest rahatrahvist kuni 30 arestpäevani.

Igal aastal vajab politsei abi mitukümmend inimest, kelle asukoht on alguses teadmata ning kelle leidmiseks käivitatakse ressursimahus otsinguoperatsioon. Umbes viiendikul nendest juhtudest inimene tegelikult politsei abi ei vajatagi. Need on kellegi tahtlikud valeteated või juhtumid, kus lähedane on teisi teavitamata kodust lahkunud ega aimagi, et tema pärast muretsetakse ja politseisse pöördutakse. Tihti on sellised otsitavad inimesed sõprade juures pidutsemas ning pikaajalise alkoholi pruukimise vältel ei taheta või suudeta lähedastele märku anda, et kõik on klaar. Muret ei tee see, et kõikide nende inimeste otsimisega tuleb tegeleda, vaid asjaolu, et samal ajal võivad kiiret abi vajada inimesed, kes päriselt hädas.

Inimeste kadumise põhjuseid on palju. Tegu ei ole ainult metsasihi kaotanud seenelkäijatega. Väga tihti kaotavad suunataju ja tagasitee mäluprobleemidega eakamad inimesed ja seda nii maastikul kui linnatänavatel. Näiteks lahendasime kord juhtumit, kus kehva mäluga naist oli viimati nähtud Lõuna-Eestis, kuid pärast seiklusrikast teekonda leiti ta sootuks Põhja-Eestist. Sama pikki rännakuid võtavad ette ka noorukid. Olgu põhjuseks konflikt kodustega, õnnetu armastus või muu, noorte otsingutel tuleb alati arvestada nende kõrge liikumiskiiruse ja –ulatusega.

Mis mahus ja milliste ressurssidega politsei abivajavaid inimesi otsib, sõltub suuresti esialgsest infost ja selle edastamise ajast. Mida põhjalikum ja kiirem on info, seda suuremad võimalused jõuda abivajava inimeseni aegsasti. Teinekord piisab näiteks metsaeksinu õigele teele juhendamisest vaid ühest politseipatrullist, kes kasutab märguandena sireeni või signaalrakette. Sagedamini nõuavad kadunud inimese otsingud aga just võimalike vahendite töösse rakendamist – politseinikest koerte, kopteri ja vabatahtlike otsijate ahelikuni välja.