Vaatamata pingutustele muuta liiklust ohutumaks juhtuvad ikka ja jälle teelt väljasõidud, otsasõidud, autode kokkupõrked. Kahjuks hukkuvad neis ka tihti inimesed. Alati, kui mõni raskete tagajärgedega õnnetus on juhtunud, jääb õhku küsimus: miks küll nii läks? Levinuimaks põhjuseks on oludele mittevastav sõidukiirus või joobes juht. Ainuüksi möödunud nädalavahetus Lõuna-Eesti liikluses näitas, et ohtlikke joobes juhte, kelle politsei roolimiselt kõrvaldas, on meie teedel uskumatult palju.

Ka on viimasel ajal juhtunud rasked liiklusõnnetused näidanud, et traagilised tagajärjed ei oota oma saabumisjärjekorda. Tulevad siis, kui risk selleks võetakse. Nii juhtusid näiteks 7. mail Tartus Kreutzwaldi tänaval kui ka 15. juunil Aovere kandis surmaga päädinud liiklusõnnetused, mille põhjustasid esialgsetel andmetel alkoholi tarvitanud ja turvavarustuseta autojuhid.

Võinuks needki õnnetused suure tõenäosusega vikatimehe kohaloluta mööduda, kui autorooli istunud mehed võtnuks vaevaks traksid peale panna. „Ah, läks meelest“, „turvavöö on ebamugav“, „sest pole nagunii midagi tolku“ on levinumad põhjendused, miks osa roolikeerajatest end endistviisi keeldub sõidupingile aheldamast. Ja selliseid juhte, kes iseenda turvalisest midagi ei pea, on meie seas küllaldaselt. Ainuüksi 19. ja 20. juunil Tartu liikluspolitseinike poolt läbi viidud mõnetunnised kontrollreidid neil päevil näitasid, et „trakse“ ei soostunud iseenda kaitsmiseks kasutama 46 inimest. Ükski neist ei olnud kusjuures Chuck Norris. See tähendab, et neist igaüks võinuks ootamatult saabuda võivas liiklusõnnetuses saada vöö kinnitamata jätmise pärast eluohtlikke vigastusi.

Pärast aasta alguses kestnud joovastust, kus mullusega võrreldes oli liiklussurmade hulk võrdlemisi väike, oleme ses vallas tegemas nüüdseks pea et vähikäiku. Ikka tekib küsimus, et miks nii pidi juhtuma? Kaua jätkub selliselt, et nädalast nädalasse seisame silmitsi raskete liiklusõnnetustega, kus jälle kord jätab elu mõni inimhing? Kui joobnuna autorooli asumine on norm ja turvavarustuse mittekasutamine samuti pigemini reegel, siis kuidas paremini saakski.

Pühad, palgapäevad ja nädalavahetused on politsei jaoks olnud ajast aega kriitilised perioodid, mil liiklusturvalisuse tagamine nõuab tavapärasest enam tähelepanu. Seepärast on ka sel aastal politsei Lõuna-Eesti teedel liiklevate roolikeerajate suhtes karm ning toimetab nad raske liiklusrikkumise korral otsejoones arestimajja. Olgu selleks siis purjuspäi sõit, surmapõlgav kiiruseületamine või juhtimisõiguseta rooli asumine. Edasiselt taotletakse sellistele rikkujatele võimalusel juba kohtusaalis aresti, mille pikkus võib ulatuda kuni 30 päevani. Parandamatute kurjategijate suhtes kaalutakse ka auto konfiskeerimist.

Kuna üldjuhul sellised surmakutsarid oma eluküünla leegi põlemiskestusest väga hooli, annab politsei endast kõik oleneva, et nad teiste süütute liiklejate ohutuse tagamiseks teedelt-tänavatelt kõrvaldada. Selleks puhuks on politsei pühade ajaks planeerinud üle riigi tihendatud kontrollid. Mõistagi ei jagu korrakaitsjaid aga igale tänavanurgale, laternaposti alla või külavaheteele, mistõttu saab määravaks iga kui viimase vastutustundliku liikleja panus meie kõigi ohutuse tagamisel.

Kergemat liiklusrikkumist märganuna saab igaüks sellest teatada politsei liiklusliinil 14900 ning operatiivset politsei sekkumist nõudva olukorra lahendamisel helistada otsejoones hädaabinumbrile 110. Mida suurem on meie kõigi omavastutus liiklusohutuse tagamisel, seda mõjusam on tulemus: vähem õnnetusi, vähem avariides viga saanuid, vähem hukkunuid. Ja kõige vähem neid inimesi, kes end surematu Chuck Norrise kombel riske võttes nii end kui ka teisi liiklejaid ohtu paneks.

*Siinkohal ei viita ma mitte lihast ja luust näitlejale Chuck Norrisele, vaid samanimelisele müütilisele kangelasele, kes kaasaegse folkloori kohaselt suutvat paljaste kätega aatomeid poolitada, on korduvalt lugenud lõpmatuseni, võib hariliku pliiatsiga värvilise pildi joonistada ning keerduksi pauguga kinni lüüa.