POLITSEIBLOGI: Tänavanapsitaja elust uue korrakaitseseaduse ajal: kuidas defineerida joodikut?
Sellest päevast lõppeb kehtivus nõukogudeaegsel seadusesättel, mis loeb karistatavaks teoks alkoholi pruukimise avalikus kohas ja samuti avalikus kohas viibimise alkoholijoobes, kui sellega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Jättes kõrvale sõavahu moraalist, karskusest ja maailmavaatelised küsimused, küsitakse palju ka minult kui politseinikult, kuidas saame ikkagi nüüd edasi korda hoida, kui joodikud tänavad vallutavad ja trahvihirm neid enam ei morjenda.
Mina olen veendunud, et Eesti politseinikes on piisavalt julgust, nutikust ja pealehakkamist olukorra kontrolli all hoidmiseks. Euroopa kolleegid ütlevad, et seadus tuleb „oma kätte võtta“. Enam ei ole oluline alkoholi joomise fakt iseenesest, vaid see, kas selle joomisega häiritakse teisi inimesi. Seega sõltub nüüd keelatud joomise piir just antud piirkonna elanike ja tänaval jalutajate subjektiivsest hinnangust. Kas läks juba liiga keeruliseks?
Tegelikult on ju ka nii, et mida rohkem on alkoholi joodud, seda lihtsamaks muutub inimene ise kuni äärmise lihtsuseni välja. Mida lihtsamaks on end joonud mees, seda lihtsam on igal möödakäijal ja ka politseinikul kohe aru saada, et selline napsuvõtmine antud ajal ja kohas kohe kindlasti ei sobi. Kui rõhuv enamus ühes kohas viibijaid on väliselt kained, siis on iga pudeli väljavõtmine üsna häiriv. Just inimeste endi reageerimine häiriva käitumise puhul aitab terad sõkaldest eraldada. Kui märkusele reageeritakse, siis pole võimuesindajate kaasamine enam vajalik. Kui enda avalik purjujoomine toimub laste silma all, sellega kaasneb lärmamine või hõiked möödujate aadressil, siis ütleb küll iga keskmine eestlane, et nii see ikka ei lähe meie maal.
Nii saab öelda ka politseinik, kes võib avaliku korra rikkujale määrata kuni 200-eurose rahatrahvi või toimetada ta arestikambrisse, et kohtunikult esimesel tööpäeval talle kuni 30 päevast aresti taotleda. Julgen juba ette ennustada, et maksimumi saamiseks peab ikka tegu ka vastav olema. Ent politseil on oma arsenalis ka palju lihtsamaid ja leebemaid meetmeid kui karistuspaberite täitmine. Kõige lihtsam võte on purjutajate nimede kirjapanek ning seejärel nende laialisaatmine ühes juhisega tänaval uut rüüpamist vältida. Juriidiliselt siis on tegu küsitluse ning suulise ettekirjutusega ohu tõrjumiseks. Vaat kui peen.
Teine juba ammu kasutusel olev, kuid ilmselt laiemat populariseerimist vajav võte, on kahe kurja juure lahutamine, ehk siis alkoholipudel eraldatakse joodikust, et korrarikkumine enam jätkuda ei saaks. Kui kurja teinud jook valatakse jooja poolt rahulikult maha, on suur tõenäosus, et rangemat survet pole vaja rakendadagi. Kui värisev käsi tõrgub kallist kraami emakesele maale tagastamast, saab politsei võtta alkoholipudelid ka vallasasjana hoiule politseimaja lattu.
Õiendan ära ka küsimuse, kas on ikka õige kõiki pargipinkidel väikest jooki libistavaid ontlikke kodanikke joodikuks tembeldada. Siin tulebki välja uuenduse sisuline point. Joodik on just see tänaval alkoholi joov inimene, kes oma käitumisega teisi häirib.
Kui roolijoodiku patususe tuvastamiseks on politseil vaja alkotest teha, siis tänavanapsitaja häirivat tegevust saab ideaalselt fikseerida nii oma silmaga kui kasvõi mobiilikaameraga.
Kui oleme linnaruumis ise piisavalt südikad avaliku korra rikkujaid tõrjuma, siis ei anna seadusepügala muutumine ka tänavapildis kuidagi negatiivselt tunda. Turvaline tänav on kõigi ühine asi ja ega joodiku elu peagi alati kerge olema.
