Põline linnainimene: koliksin hea meelega maale ja kasvataksin endale ise toitu

 (52)
Mahetooted Pajumäe talus
LehmadFoto: Tanel Meos

Kuigi paljudele näib maale elama minek kui enesetapp või hüpe teadmatusse, oleksin mina, kes ma olen terve elu linnas elanud, nõus maale minema ning hakkama seal ise oma elu majandama.

Võib ju mõelda, et linnainimesena olen ma liiga naiivne, nägemata neid takistusi, mis kuskil ääremaal võivad esile kerkida: talvel lahtilükkamata teed, kevadel tulvaveed, pikad elektrikatkestused, keskkütte puudumine ning kõikuv mobiililevi. Kas midagi jäi veel nimekirjast välja?

Kindlasti jäi, aga olles 11 kuud sõjaväes olnud, olen ma 7 kuud sellest elanud metsas. Seda mitte küll järjest, aga enamjaolt üle nädala ning kõige kauem kuu aega. Tean, mis tunne on looduses hakkama saada ning mida on hakkamasaamiseks vaja. Ja võrreldes metsaeluga on maal kuskil majas elamine suisa luksus.

Ka teeb mind murelikuks praegune toiduainete hinnatõus. Maal elades saaksin endale ise süüa kasvatada ning siis seda talveks varuda. Siis ei dikteeriks keegi mu otsuseid hindade osas ega tõstaks neid oma suva järgi. Lisaks oleks toit palju naturaalsem ning kemikaalidest vaba.

Praegu ei kujutaks paljud linnas elavad inimesed endale elu maal ette. Keskküttega korter, elekter, internet, ühistransport või auto, spordisaalid, kinod, ööklubid, super-hüpermarketid – kõik need on meie tänapäeva urbaniseerunud tarbimisühiskonna alustalad.

Viimastel aastatel on paljud põgenenud maalt linna, saamaks tööd ja haridust. Näib nagu sureksid Eesti väikekohad välja. Kes läheb Soome, kes linnriiki Tallinna.

Ehk ei olegi maal elamine nii halb mõte ning me oleme liiga kinni oma kaasaja mugavustes?