Poliitiku süda laulab, suu muretseb

Viimastel päevadel on vaieldamatult kõige kuumem teema nii DELFIs kui ajalehtede arvamusrubriikides alla 16-aastaste kodanike teenindamise lõpetamine Rahvusraamatukogus.

Tegelikult ei ole need nagad nii tüütud ühti, vähemalt C@D ei ole midagi erilist märganud. Muusikasaalis käib küll niisugune väheke nooruslikum seltskond eesti muusikaklassikat kuulamas, nii et kõrvaklappidest tulevat meloodiat terve ruum kuuleb. Jam ja Click OK ja kes nad kõik on.

Aga ega muusikahuvi ei saa ju noorele inimesele pahaks panna ning kus ta mujal saab oma vaimu värskendada kui mitte raamatukogus. Sama lugu raamatutega: noor inimene vajab ju ometi kohta, kus oma silmi teksti nägemisega harjutada.

Tänuväärse vahendi oma valijate eest hoolitsemiseks on leidnud poliitikud: linnavolikogu mõõdukas Mart Meri saatis abilinnapea Liisa Pakostale kirja, kus tegi ettepaneku sõlmida Tallinna linna ja Rahvusraamatukogu vahel leping ka noorte teenindajateks. Mart Meri ju muretseb.

Liisa Pakosta nõustus täiel määral niisuguse humaanse ettepanekuga: “Laste ja noorte ligipääs nii ajakirjandusele kui ka erialasele teaduskirjandusele on meie tuleviku arengu võti”. Ja veel: “infoühiskonna ajastul, kuhu me pea kahe jalaga juba jõudnud oleme, peaks info kättesaamine, omandamine, ja vahendamine olema meie igapäevaelu kindel prioriteet”. Nojah, infoühiskonna ajastul, kus me “kahe jalaga” oleme, sõltub info kättesaadavus ühe raamatukogu vanusetsensusest?

Veel rohkem muretseb Lennart Meri. Tema olla lapsest saadik raamatuid lugenud ja muretseb noorte hariduse pärast “sügavalt”.

Signe Kivi on ettevaatlikum: ühelt poolt loodab ta, et rahvusraamatukogu on oma otsust “põhjalikult kaalunud”, teisalt leiab aga, et tuleb “taas kaaluda,” kas on Eesti-suguses väikeriigis õige piiritleda “kauni ja avara hoone funktsioone”. Huvitavad argumendid.

Keskerakonna noored leidsid samuti ideaalse võimaluse piketitegemise harjutamiseks ning kuuldavasti on treeningud planeeritud pikema aja peale. Jne jne.

Rahvusraamatukogu nõukogul seevastu on selged eesmärgid, selged eeskujud ja argumendid: asutus on loodud teadustööks, mitte rahvaraamatukoguks ja eelarve on piiratud (NB: oluline ja mõõdetav asi — raha!). Ometi koosneb raamatukogu nõukogu nendestsamadest poliitikutest mõlemalt poolelt parlamendis: Sirje Endre, Küllo Arjakas, Marju Lauristin, Ivi Eenmaa. Seavad endale ohutu märklaua?

Praegu võib tõesti juhtuda, et raamatukogu juhid annavad üldsuse (iseenda?) survele järgi. Mitte et see eriline õnnetus oleks, kui lapsed taas Rahvusraamatukokku lubatakse, aga no kuulge, mida seal Tõnismäel siis antakse, et seda mujalt ei saa?