Poliitikast ja seksist

Need on kaks teemat, millest eesti inimene mitte mingil tingimusel rääkida ei taha, väidab üks hiljutine uurimus. Armastusest, ikka ainult armastusest tahab eestlane pajatada!?

Oh, seda pole küll karta! Tegijad mehed tavaliselt ei räägigi ja viga ei olekski mitte midagi, kui kodanikuühiskonnas osaletaks rohujuuretasandil ja igas peres kasvaks vähemalt kolm last, aga kahjuks ei tehta kumbagi ja rääkida tahetakse täiesti arusaamatutel põhjustel hoopis kuritegevusest, naabrimoori palgast, tele –ja raadiosaadetest, Lepajõe lipsu pikkusest, Noole biitsepsist ja lollidest lätlastest.

Kui võtaks siiski julguse kokku ja räägiks, räägiks kohe kõva häälega ja suu puhtaks ning pärast peseks veel seebiga ka, et miskit roppust suhu ei jääks. Ega hingegi mitte ja poliitikute pingereas oleks raudselt tagant esimene. Küsimus, millele ma teilt konkreetset vastust ootan kõlab nii — kas isiku poliitilised otsused on otseselt seotud tema seksuaalkäitumise ja suguliste vajaduste rahuldamise viisidega??? Ärge nüüd hakake oma vanatädi sugukihudest heietama, vaid üritage võimalikult täpselt formuleerida konkreetset vastust küsimuse piires.

Kas võime usaldada oma riigi käekäigu peaministrile, kes avalikult väravaposti külge seotud kitse kargab ja seetõttu põllumajandustoetusi suurendab või süvenevas Lolita-hulluses alaealisi mõõdutundetult ette võtab ja rohkesti tütarlastekoole asutab või meessõbraga kuuvalgel ööl lossimägedes jalutades homoabielud legaliseerib või luksuslikes lõbumajades majanduskasvu tõstab ja seetõttu torpedeerib prostitutsiooni kriminaliseerimise parlamendis või on paariskuupäevadel nii bi-mees, et erasekretär pi-pi-piiksugi ei julge teha, rääkimata avalikustamisest ??? Kas need fotod Kroonika esikaanel laseksid poliitilise partei põhja või ainult kahekordistaksid ajakirja läbimüüki ?

Kas mehele, kes oma tungide ja ihade ohjamisega hakkama ei saa, võib usaldada ühiskonna lõimimist Euroopa Liitu? Kuidas ta vaeseke siis meie valitsemisega hakkama saab, kui elementaarne enesevalitsemine puudub? Milline on ühiskonna poolt avalikult aktsepteeritav seksuaalkäitumine — naistele ainult misjonäriasend alates 18-ndast eluaastast kliimaksini ja ainult ühe mehega, et ta kunagi teada ei saaks, et on ka teisi,häid mehi, olemas??? Meestele on ehk siiski veidi muudki lubatud…aga ainult salaja ? Kui pidevast „ korralikust“ elust totaalselt frustreeritud juhil avaldub seesmine rahuldamatus üleüldises vihkamises ja valedes otsustes, kas on ta siis parem liider kui vana adrenaliinipull, kes neiukesi tihedamini vahetab kui sokke? Kas selline tuumariigi president, kes punast nuppu näppides hoopis mustast tutist mõtleb, tagab ikka meie turvalisuse ja igikestvuse või vähemalt jõulurahugi? Või olid ennemuiste elanud rahvad palju targemad, ohverdades kaunitarid kuningale ja kandes igati hoolt, et valitsejal millestki puudu ei oleks, et ta võiks keskenduda vaimsele mõtlusele ja riigiasjade ajamisele. Milline see õigem suhtumine on — lasta inimese seksuaalsusel kõikelubavalt voolata või teda lõputult dresseerida?

Miks on kõik kultuurid küllastatud seksuaalsete tabudega? Miks seksuaalsuse ohjamine on nii tähtis? Kas siin on tegemist energia jäävuse seadusega, et energiat on inimesel piiratud koguses nagu aegagi ja seda lihtsalt lällamise, arutu ringitõmbamise, naiste retsimise peale ära raisates kaotab inimene võimaluse vaimselt areneda, sest kütus on otsa lõppenud, paak on lastud tühjaks joosta mõttetult? Juhatada lastele teed seksuaalsuse võluriiki hard-core võtetega on sama, mis murda olendi selgroog . Kui tundetormi tekitamiseks on 17-aastasele süütule loomakesele vaja näidata armastatu venda saja meetri pealt, et ta üle kere paariks tunniks punaseks läheks, siis igasugused tabud, mis lasevad energial kehas keerelda sel päralejõudmise pikal teel, on rohkem kui teretulnud. On lausa hädavajalikud. Perekond kui ühiskonna algrakuke on ainuvõimalik ideaalne keskkond vaimselt tervete laste kasvatamiseks, püsisuhe rahuldab kõige paremini nii naiste ( eriti naiste, seda peab nüüd küll tunnistama, et suhte pikaajalisus nii otseses kui kaudses tähenduses sobib, lausa kattub naise füsioloogilise ülesehitusega ja meil on isegi haruldaselt tark vanasõna — mehe armastus on nagu kuivanud kadakapõõsa põlemine, särr ja kõik, naise armastus aga justkui tuli märjas puus, sisiseb ja susiseb, ei ta kustu, ei ta põle) kui meeste emotsionaalseid, seksuaalseid ja materiaalseid vajadusi, on kõige tervislikum ja kasulikum. Kui leiva arvelt ei õnnestu kokku hoida, siis vähemalt kapikese pealt!

Kultuur, ühiskond, mis suudab inimese seksuaalse energia rakendada isiksuse vaimse arengu teenistusse, on tunduvalt elujõulisem kui variserlikkusse mähkunud inimese ihade, tungide, soovide ja fantaasiate eitamine. Keegi küsis, et milline on mu eriti räige seksuaalne fantaasia, ja vastus kõlas — igavene armastus. On ka teine, lõbusam fantaasia, et vahetaks eesti ja soome mehed ära näiteks järgmise jõuluni: soomlastel oleks siin elamine siis igavesti kestev kaunis unenägu ja seda hala ja soigu, mis lahe teiselt kaldalt kostma hakkaks, saaks Tormis küll sajandeid joigudeks vormida. Mina pean silmas naiskvooti, ühiskonna avatust, majanduse eesrindlikkust — aga teie mida mõtlesite? Millal jõuab meie poliitiline ja seksuaalne kultuur ilma ilkumise ja valehäbita Soome tasemele, kus parlamendispiiker Riitta Uosukainen võib oma raamatus avaldada armastuskirja jumaldatud mehele „Kõik on hästi kui voodis on hästi. Ma annan end teise inimese võimusesse vaid armastades, nii saan iseendast puhata.“ Ja rahval on rahu südames, sest riigimemm on jumalast normaalne inimene.

Täna tahaks kuidagi eriti pidulikult ja suure aplombiga lõpetada, kostitada mõttes kõiki heeringalõhnase sigari ja veel teisegi küsimusega — Millise poliitilise probleemi varjamiseks tekitati, just nimelt tekitati, Monica Lewinsky skandaal? Kui vastust teate, siis olete tublid ja olgu teil poliitikasse roheline tee.