Poliitbroilerite asemel vabalt kasvanud kanu!
Jõuliselt tõi mõiste “valged jõud” poliitikute retoorikasse Tõnis Palts. Tema praeguseks varjusurmas olevast blogist võib leida üleskutse, et tuleks moodustada valgete jõudude blokk.
Palts defineerib valged jõud üldsõnaliselt kui eetilise ja kõrge moraaliga poliitika, mille vastandiks on määrdunud, räpane ja vastik. Ta summeerib oma avalduse kokkuvõtvalt: “Valge tegelik vastand on määrdunud, must — oma mitte-puhtuse mõttes. Paljude poliitikute huviks on rohkem halli territooriumi, kus pole selge, mis on õige ja mis vale. Olgugi, et Ansip on Savisaarest heledam, ei ole sellest küllalt.”
Kuidas võiks tekkida liikumine või kes oleks selleks jõuks, mis suudab valge poliitika reeglid muuta tavapäraseks? Kas see oleks EÜS, kuhu praegu kuuluvad nii Eesti poliitika vahukoor (Ilves) kui ka transrasvad (Laar)? Nii punased (Juske) kui ka rohelised (Tarand).
EÜS on siiski apoliitiline organisatsioon. Kuigi deklareeritakse, et “Selts ja ta liikmed seisavad iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi ideaali eest ning nad on ka valmis ja kohustatud võitlema iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi olemasolu eest.” Aga hallus või hallitus ei ohusta veel otseselt Eesti riigi olemasolu. Oleks muidugi natukene nukker kui peaksime ühel sombusel päeval ärkama ja tunnistama, et poliitiliste realiteetide järgi oleks lipuvärvidena kohasem kasutada sini-must-halli.
Kas võiks ehk oodata, et erakonnad ise võtavad seisukoha “hallide” tegude suhtes? Kui kalduda idealismi, kas võiks olla nii, et Reformierakonna eetikatoimkond tuleb kokku ning soovitab Antropovil ning Rahumaal kirjutada parteist väljaastumise avaldused?
Parteid on küll suure liikmeskonnaga ning avatud organisatsioonid, mis põhinevad enamasti ideoloogiatel ja ideaalidel, kuid loomulikul teel omavad seal suuremat mõjujõudu nende hääled, kes töötavad poliitikuna täiskohaga kella kaheksast viieni. Just nemad võtavad vastu seadusi või teostavad täitevvõimu (kuulates või siis mitte kuulates lobigruppide häält).
Just nemad võivad komistada ja leida oma teel ootamatuid ahvatlusi. “Kui reegleid ei ole, siis ei saa ka reegleid rikkuda“ — selline on paljude poliitikute moto.
Transrasvadega tooted ei ole meie poelettidel mitte korporatiivse salanõu tulemusena. Need on odavamad kui konkureerivad tooted, sestap ka atraktiivsemad. Kuidas välistada transrasvade ja kunstlike asovärvide kasutamine Eesti poliitikas?
Võib-olla peaksid parteid kui poliitikapõllu suurfarmerid järgima mahepõllumajanduse reegleid. Kunstvalguses kasvatatud massbroilerite asemel aretama vabalt kasvanud kanu. Kasutama vähem väetist ja umbrohu käsitsi välja kitkuma. Kodanikud aga peaksid omakorda hoolikamalt lugema poliitsaaduste etiketilt koostisaineid ning pöörama tähelepanu sellele, milline on olnud valmistamisprotsess.
Aga kas Eesti poliitika peakski olema valgemast valge, kui maailmas leidub ju näiteid sellest, kuidas poliitilise võimu jätkuna pakutakse sooje töökohti eraäris? Schröder ja Lipponen kuuluvad Gaspromi juhtfiguuride hulka ning see on demokraatliku ja korruptsioonituse üle uhkustava lääne avalikkuse silmis justkui aktsepteeritav. Võib-olla tuleks valged poliitikud kanda punasesse raamatusse ning Toompeal heisata alistumise märgiks roheline lipp, nagu Hvostov soovitab?
Ma arvan pessimistina, et valgeid jõudusid ei ole hetkel veel olemas, nad tuleks alles luua. Optimistina loodan, et tulevikus on võimalik paika panna mõttelised piirid, mis defineeriksid valgema ja valgustatuma avaliku ruumi.
