Poisid on hariduse uued tüdrukud
Vaatad kesk- või kõrgharidust omandavat noort meest kui maratoonarit, kes hoolimata sadadest salakaridest on finišile nii lähedal. See toob heldimuse hinge ja paned hinde juba sellepärast, et ta ikka lõppu jõuaks. Tüdruk oleks selle hinde eest pidanud rohkem pingutama, aga poiss… no las olla.
Sooliselt ebavõrdses keskkonnas kasvanud noored naised on „mehemad” kui kunagi varem. Võib-olla just seetõttu, et noormeeste kriitilise või romantilise massi mõju on neile väike.
Kas tõesti pööras suur sõda Eesti ühiskonnakorra nii pea peale, et haritud, enesekindla ja sõnaka mehe ideaal taandus tubli sinikrae ees? Esimese iseseisvuse ajal sirgunud haritud mehed lõpetasid enamikus siin- või sealpool riigipiiri, kes Siberi mullas, kes Ameerika kullas. Neid, kes jäid, kasvatasid peamiselt emad.
Töörahva riigis oli ideaalmees see, kes oma kätega (riigi materjalist) individuaalelamu püsti lõi, autot putitas või korteris remonti tegi ning teatrisse sattudes liiga kõvasti ei norsanud. Haritlased olid eluvõõrad nohikud ja kahtlane element. Vaatan lootusrikkalt noori mehi, kes kohvikutes filmidest, muusikast ja raamatutest räägivad. Kas nad aga oskavad oma suurepärase humanitaarhariduse rakendamiseks teha muud tarka kui asutada loomakaitse MTÜ või teha plaat muusikaga, millest kümme lähemat sõpra aru saavad? Ilus, aga kasutu, ütles lehm liblikat vaadates.
Eesti elu paradoks
Eesti elu üks paradokse on, et umbes 80% ülikoolilõpetajatest on küll naised, kuid õppigu tüdrukud end kas või ogaraks, ilmselt saavad diplomita mehed neist ikkagi vähemalt 30% kõrgemat palka. Aitavad veel mantli selga ja maksavad restoranis arve. Kas pole selline silmakirjalik ühiskonnakorraldus märk, et haridussüsteem on ajale jalgu jäänud või arhailistes soorollides sedavõrd kinni, et neist pääsemiseks peaks poisse ja tüdrukuid eraldi õpetama hakkama?
Poistest on saanud haridussüsteemis otsekui metslased, kelle väikegi edusamm tsivilisatsiooni teel pälvib keskmisest suurema aplausi. Ent ometi õnnestub poistel koolisüsteemist nii läbi tulla, et nad ei kaota loovat mõtlemist ja algatusvõimet. Tüdrukud teevad sama marsruudi läbimiseks mitu korda rohkem tööd, konkureerides tubliduses eelkõige üksteisega, ja jäävad elus samasse rutiini pidama, täites püüdlikult ette antud ülesandeid. Süsteem ei arenda nende loovust, analüüsivõimet ja iseseisvust. Ükskõik kui „võrdõiguslikuna” ei tunduks ametid, kipub olema nii, et naised teevad neis rohkem, rutiinsemat ja vähemakstumat tööd. Naise tööd. Jõukohast ja väheloovat.
Meheks kasvamise käsiraamatud
Raamatupoes tundub, et poiste kasvatamine on terve teadus. Pealkirjad nagu „Kasvamine poisina” või „Poiste kasvatamine ja kiitmine” räägivad enda eest. Isadest tunduvad olevat saanud uued emad. „Koos isaga”, „Hakkame pihta, issi”, „Beebi isa käsiraamat” jne näitavad, et kui varem vaid naised end töö ja kodu vahel jagamiseks hingeliselt ja füüsiliselt pooleks rebisid, siis nüüd teevad seda ka mehed. Naised on nii palju õppinud ja meestega konkureerinud, et lapse pärast oma positsioonist loobuda ei tasu. „Emana” on noored mehed igati tasemel – veavad lapsi ringidesse, mängivad nendega parkides, käivad teatris, valivad poes riideid, teevad tervislikku toitu.
Kas haridussüsteemis peaks mõtlema poiste ja tüdrukute eraldi kasvatamisele? Mitte et poistele kui nõrgemale sugupoolele eritingimusi luua. (Neid luuakse esimese klassi sisseastumiskatsetest peale, sest enamik poisse ei saaks ausate katsete puhul ühtegi kooli sisse.) Poisid ja tüdrukud õpivad juba olemuslikult erinevalt, ja koos õppides neid erinevusi ainult süvendatakse.
Meie haridussüsteem on arhailiselt soopõhine. Poisid saavad külge lärmaka, tüütu ja sõnaka rolli, mida sugugi iga koormatud ja alamakstud õpetajanna huvitavaks ning arendamist väärivaks ei pea. Härrasid õpetajaid aga ei ole ega ole nende palkade juures ka tulemas. Ainus, mis lisaks poiste omavahelisele elutervele suhtluskeskkonnale annab lootust hariduslikuks tasakaaluks, on reaalteadused. Paraku on meie ühiskonna otsustajad enamikus humanitaarid. Igal sammul jääb IT-mehi puudu ja pooletoobiseid ehitajaid üle ning maa nutab inseneriteaduste õppijate järele.
Veel käivad riigipead reaalkooli juures kummardamas viimast poissi, kes gümnaasiumi on jäänud ja selle auks pronksi valatud. Aga küllap panevad võrdõiguslikkuse eest võitlejad tallegi seeliku selga.
