Poeg emale: kuidas te ometi iga kuu sama jamaga hakkama saate?
Olin kui üks suur küsimärk. Ma pole oma lapsest memmekat kasvatanud. Söögitegemine, koristamine, rahadega opereerimine, kõik on tal juba üsna varajasest east selged olnud.
Poeg vaatas mulle otsa. "Vaata, ma teadsin ju enne isegi, et te maksate iga kuu kommunaalmakseid ja laenu ja muid kulusid. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et sellega tuleb nüüd iga kuu tegeleda. Vaata elektrinäitu, veenäitu ja nii edasi ja siis teata see sinna, kuhu vaja. Iga kuu! Ja siis hakka maksma. Tead, ma mõtlesin, et mul on ju päris hea palk - ilma erialase hariduseta noore inimese kohta. Kui ma sellest maksed ära maksan, siis jääb vaid väike kröömikene järele."
Tõsi mis tõsi, elu on kallis. Poeg sai just uue ja parema palgaga töökoha - ja ta kolis mõned kuud tagasi omaette üürikorterisse. Väikesesse ja odavasse, aga omasse. Et proovida mõnda aega iseseisvat elu ja aasta-paari pärast võib-olla ülikooli astuda. Mina oleksin eelistanud, et ta kohe õppima läheks, aga isa oli poolt - poiss peab natuke iseseisvust ka harjutama!
"Ja siis tuleb sellest väikesest jäägist," poeg ohkas, "söönuks saada ja ellu jääda. Ma üritan ikka iga kuu natuke kõrvale panna - et kui ma ikka tahan õppima minna - aga jube raske on. Mitte midagi ei saa endale lubada."
Valasin talle veel kohvi.
"Ja siis, ema - iga päev pean ma ise endale süüa tegema! Ma ei saanud arugi, kui mugav elu mul kodus oli. Tegin süüa harva ja peamiselt seda, mida mulle meeldis teha. Aga odavaid, lihtsaid ja igavaid toite, neid tegite enamasti vaid sina ja isa! Praegu ma ainult selliseid saangi teha, muidu ei tuleks rahadega välja!"
Poeg võttis laualt kandikult koogitüki. "Ütle ema.. teie ju kumbki eriti suurt palka ei saa. Ütle, kuidas sul õnnestus meid alati mõne hõrgutisega üllatada? Ja mis peamine - kuidas te jaksasite? Ma olen tihti lihtsalt tühja kõhuga magama läinud, sest ma ei jaksa endale õhtul süüa teha. Jõudu ei jätku. Teadmine, et iga päev, iga õhtu sama jamaga peab tegelema, see on nii väsitav. Lihtsalt jään teleri ees magama ja mind ei huvitagi, et süüa ei saanud. Kusjuures ongi parem. Säästab raha. "
Manitsesin teda korralikumalt toituma ja et ta lõunat ikka sööks töö ajal.
"Ma võtan alati midagi kaasa," vastas poeg, "ega ma rumal ei ole. Vahel harva söön väljas ja siis on mu päevane summa vastu taevast kah."
"Noh olgu," poeg tõusis püsti, "pean minema. Kell on palju ja homme jälle tööpäev. Ahjaa... Mu tüdruk vist jättis mu maha. Vaata - ta tahtis minu juurde elama kolida, kui kuulis, et ma korteri üürin. Ma rõõmustasin, et vaat kui tore, saame kulusid natuke jagada. Ta käib ju ka tööl, mis siis, et poole kohaga ja kooli kõrvalt. Aga selle jutu peale ta vihastas... ja nüüd me pole enam kaks nädalat rääkinudki. Mida ma valesti tegin, oskad sa öelda?"
