Pliiatsi ja paberita

Me oleme kõik otsijad ja minejad ja seda läbi oma elu esimesest oma viimase päevani, tahame me seda või mitte. Kuid kas me seda alati teame ja kas me teame oma vahendeid, võimalusi ja sihte?

Igal meist on oma Mina. See Mina on meie vahend ja oleneb vaid inimesest, kuidas ta oskab oma Mina ära kasutada oma vaimse eesmärgi saavutamiseks. Inimese Mina tähistab siinkohal inimesele pärilikult ja sotsiaalselt antud vahendite kogumit, mis vastutusvõimelisuse saabumisel muutub üha enam inimese poolt tema enese teadlikult kujundatavaks.

Inimese Ego on selles pildis vaadeldav isiksuse Mina hälbimusena oma vaimsest eesmärgist kui oma esmavajadusest, inimese Mina eneseteenimine oma jumaliku alge avamise asemel. Ego on seesama Mina, kuid valel eesmärgil kasutatud vahendid, mis isiksuse kui terviku avardumise asemel viib ta kitsasse ja enesesse sulguvasse egoismi selle lõputuis võimalikes avaldumistes.

Otstarbekas oleks vaadelda inimest kolmel tasandil:

1. Teadmiste tasand kui teadmised kas fakti tasemel või millestki enamast ja komplekssemast, mis on aga ühesena, tervikuna vaadeldavad.
2. Tarkuse tasand kui seostatud teadmised, teadmiste terviklik süsteem.
3. Mõistmise tasand kui oma ellu juhindumiseks võetud teadmised ja takrus, selles elamine, eetilis-moraalne inimese väärtustasand, mille kohaselt elatakse.

Väheteadja, harimatu inimene võib olla väga sügavalt mõistnu — eluväärtuste eneseks võtnu ei pruugi olla ei teadmiste, ei tarkusega. Samas, teadmistest ja tarkusest pakatav isik võib kanda mistahes tiitleid ja aupärgi, kuid ta ei pruugi olla selline mõistnu, eluväärtusi omandanu ka mitte kübeme eest.

Kõik meie sõnalis-loogilised skeemid on vaid vahendid meie vaimse eesmärgi jaoks. Eesmärk ise ei ole kunagi sõnaline, keeleline, skemaatiline. Sõnalisus isegi selle formaliseeritud kujul matemaatika ja loogikana on samuti vaid vahendid, sest inimene pole võimeline saavutama oma reaalseid vaimseid eesmärke paberil. Kui Tõde pole väljendatav (ka mitte tõestatav) paberi ja pliiatsiga, siis ka Tõe ümberlükkamine ei saa olla sõnaseos või pliiatsijoonis pabel. Kui arvata, et Tõde saab paberile panna ja saab selle ka paberil ümber lükata, siis eksitakse topelt (vt. Delfi arhiiv, 07.03.2002 Jumalatõestuse võimatus ja võimalus).

Inimestes on küllalt suur usaldus loogika, matemaatika ja teaduse vastu. Paraku, Tõde on reaalsus ja tunnetuse läbi vaid ka reaalse olemisena saavutatav selleks Tõeks olemisena, selles Tões tõesena olemisena. Tõde ei ole olemasolev mistahes paberlik-keelelise intellektuaalse visioonina matemaatikast poeesini. Mõtteskeemid on vaid vahendid. (Siinkohal on sobiv meenutada, mis ja miks on olemas idas mandalad, mantrad, keha- ja mõttetehnikad jms.) Jeesuse ja Buddha inimkonnale annetatu olid just vaimsed õpetused, õpetused inimese vaimse eesmärgi saavutamiseks, mitte sedavõrd teadused või filosoofiad. Jah, annetatu on käsitletav ka teadmiste ja ka tarkuse tasanditel, kuid on esmaselt siiski inimkonnale jäetud mõistmiseks siinses tähenduses ja omandamiseks kui juhised, kuidas mõelda, rääkida, olla, et Tõde kui vaimne reaalsus realiseeruks inimeses, et inimene oleks see Tõde.

Idas nimetatakse sellist realiseerimist nirvaanaks, õhtumail räägitakse arglikult Paradiisist. Kristlus pole mõistet Paradiis suutnud kuidagi selgitada ja näib, lausa hoidub sellistest küsimustest… Ja võibolla ka õigesti teeb. Ega Idagi eriti nirvaanat postuleeri — olulisem on reaalselt kohale jõuda kui üritada pliiats käes Tõde üles joonistada-kirjutada…

Nii Ida kui Lääs on andnud omad õpetused reaalseks kohalejõudmiseks. Lääs üritab kohati teaduse ja filosoofia abil saavutada seda, mida idas püütakse saavutada vahetu vaimsusse viivate juhiste järgimise abil. Jeesuse just mõistmisele suunatud armastusõpetus on aastatuhandetes tänaseks suuresti transformeerunud teadmisteks ja tarkuseks — filosoofiaks ja teoloogiaks — sellest ühesest armastuse õpetusest kui praktilisest juhistest, millisena see algselt inimesele annetati.

Me ei ela oma elu, me nii sageli tegeleme oma elu kui vaid mingi pliiatsijoonise, skeemiga, ideedega, kontseptsiooniga. Me teame palju, me oleme targad… aga too mõistmine libiseb meil käsest üha sagedamini. Me isegi ei oska seda enam otsida.

Tegelikkuses ongi vaja ainult mõistmist, tõeliste eluväärtuste eneses äratundmist ja omaksvõttu ja vaid seda taotleda… ka läbi oma teadmiste ja tarkuse, mis on vahendid selleks, aga mitte eesmärgid omaette.

Kokkuvõtte asemel:

Saite midagi uut teada?
Saite milleski targemaks?
Ei?
Polegi oluline — peaasi, et mõistsite.